Nädalavahetusel juhtusin Kristiine keskusesse, kuna oli vaja kreemi ja värki. Hiljuti lasin end The Body Shopil ärarääkida ja kliendiks teha, ning need nüüd saadavad mulle igal nädalal pakkumisi. Seda pakkumist silmas pidades ma poodi läksingi. Astusin uksest sisse ja juba kaugelt tervitati. Ei jõudnud veel mõeldagi, et mis ja kus, kui juba kena noormees ligi astus ja assisteerimist pakkus. Esiteks ma saatsin ta viisakalt ära ja ütlesin, et ma ise tahaks vaadata ja rahulikult meelde tuletada, et mis mul üldse vaja oli täpselt ja nii.
Vaatasin, katsusin, nuusutasin ja testisin. Noormees astus uuesti mu juurde ja küsis, et kas ma olen juba endale midagi leidnud. Noh, vastasin, ei leia midagi. Seda mida mul vaja seda ei ole või kui on, siis ei lõhna hästi. Hea küll, aga mida siis vaja oleks. Noh, lugesin oma nimekirja ette. Pakkus mulle alternatiivi, midagi, mille peale ise poleks tulnudki. Ääretult meeldiv kogemus!
Ja siis, veidi hiljem, astusin sisse ka kõrval asuvasse I.L.U poodi. Muidu mulle selle poe kontseptsioon meeldib ja niimõneski esinduses olen saanud superlux teenindust. Ainult, et millegipärast nende Kristiine kaupluses, seal ma tunnen end alati nagu viimane…. noh, junn. Teate, isegi mitte junn vaid miski, mis on selle junni külge kleepunud. Mitte keegi ei tervita mind, keegi ei paku abi, kui ma soovin midagi osta, siis pean ise otsima ja lootma, et see asi sobib ja isegi kassas ei suvatse keegi mu kaupu läbi piiksutada. Ja nii on see aastaid olnud. Olenemata sellest kuidas ma välja näen, milliseid riideid ja ehteid kannan või kui palju likviidseid varasid hetkel rahakotis hoiustan. Laupäeval, tunnistan, siis ma nägingi välja nagu asotsiaal. Olin tulnud trennist, meik veidi laiali, riided suvakad ja juuksed tuulisest ilmast pisut turris. Seega, ma juba teadsin, et müüjannad teesklevad nagu mind seal poleks - ei lõhna raha järele. Ja ega ma tegelikult ka sinna ostma ei läinud, olin oma ostud ju konkurentide juures juba sooritanud ja selle vaikivaks tunnistajaks oli ka sõrme otsas tilbendav kotike. Astusin kauplusesse, sest olen hetkel lõhna otsingutel ja linna peal on igal pool suured plakatid Margot Robbiega ühe konkreetse lõhna kõrval ja kuna ma Chaneli olen vahelduva eduga ka koju toonud, siis tahtsin teada, et kas see võiks olla õnnelik väljavalitu. Noh, ei.
Poest väljudes, möödudes kõikidest viisakatest ja eemalolevatest klienditeenindajatest, kes mu haletsusväärset väljanägemist varjamatu hukkamõistuga takseerisid, kommenteerisin üsna valjult, et ei tea kuidas nii, et alati kui ma seal poes käin, siis suudavad sealsed teenindajad minus tekitada tunde, et olen viimane kõnts (ma polnud oma šhopingutuuril üksinda, just sayin, ma enamasti üksi käies ei räägi iseendaga, veel, küll ma jõuan ka sinna faasi ühel päeval, vanus juba selline). Jah, ütlesingi meelega nii valjusti, et ka teenindajad kuuleks. Kuigi, vaevalt see midagi muudab. Ma kahtlustan, et seal võib asi juhtkonnas olla. Sest miks muidu ma teistes nende poodides saan reeglina ikka suurepärast kogemust? Ja kümmekond meetrit eemal samal päeval, samas keskuses konkurentide juures samuti. Võibolla neil seal selline strateegia?
Vaatasin, katsusin, nuusutasin ja testisin. Noormees astus uuesti mu juurde ja küsis, et kas ma olen juba endale midagi leidnud. Noh, vastasin, ei leia midagi. Seda mida mul vaja seda ei ole või kui on, siis ei lõhna hästi. Hea küll, aga mida siis vaja oleks. Noh, lugesin oma nimekirja ette. Pakkus mulle alternatiivi, midagi, mille peale ise poleks tulnudki. Ääretult meeldiv kogemus!
Ja siis, veidi hiljem, astusin sisse ka kõrval asuvasse I.L.U poodi. Muidu mulle selle poe kontseptsioon meeldib ja niimõneski esinduses olen saanud superlux teenindust. Ainult, et millegipärast nende Kristiine kaupluses, seal ma tunnen end alati nagu viimane…. noh, junn. Teate, isegi mitte junn vaid miski, mis on selle junni külge kleepunud. Mitte keegi ei tervita mind, keegi ei paku abi, kui ma soovin midagi osta, siis pean ise otsima ja lootma, et see asi sobib ja isegi kassas ei suvatse keegi mu kaupu läbi piiksutada. Ja nii on see aastaid olnud. Olenemata sellest kuidas ma välja näen, milliseid riideid ja ehteid kannan või kui palju likviidseid varasid hetkel rahakotis hoiustan. Laupäeval, tunnistan, siis ma nägingi välja nagu asotsiaal. Olin tulnud trennist, meik veidi laiali, riided suvakad ja juuksed tuulisest ilmast pisut turris. Seega, ma juba teadsin, et müüjannad teesklevad nagu mind seal poleks - ei lõhna raha järele. Ja ega ma tegelikult ka sinna ostma ei läinud, olin oma ostud ju konkurentide juures juba sooritanud ja selle vaikivaks tunnistajaks oli ka sõrme otsas tilbendav kotike. Astusin kauplusesse, sest olen hetkel lõhna otsingutel ja linna peal on igal pool suured plakatid Margot Robbiega ühe konkreetse lõhna kõrval ja kuna ma Chaneli olen vahelduva eduga ka koju toonud, siis tahtsin teada, et kas see võiks olla õnnelik väljavalitu. Noh, ei.
Poest väljudes, möödudes kõikidest viisakatest ja eemalolevatest klienditeenindajatest, kes mu haletsusväärset väljanägemist varjamatu hukkamõistuga takseerisid, kommenteerisin üsna valjult, et ei tea kuidas nii, et alati kui ma seal poes käin, siis suudavad sealsed teenindajad minus tekitada tunde, et olen viimane kõnts (ma polnud oma šhopingutuuril üksinda, just sayin, ma enamasti üksi käies ei räägi iseendaga, veel, küll ma jõuan ka sinna faasi ühel päeval, vanus juba selline). Jah, ütlesingi meelega nii valjusti, et ka teenindajad kuuleks. Kuigi, vaevalt see midagi muudab. Ma kahtlustan, et seal võib asi juhtkonnas olla. Sest miks muidu ma teistes nende poodides saan reeglina ikka suurepärast kogemust? Ja kümmekond meetrit eemal samal päeval, samas keskuses konkurentide juures samuti. Võibolla neil seal selline strateegia?
Kommentaarid
Postita kommentaar