Usu küsimus

Nädalavahetusel olime koos oma inimestega, koguduseliikmetega. Grillisime, jutustasime, jalutasime, käisime mere ääres, korjasime kastanimune, jõime veini ja sõime kringlit. Ei ole nii, et me usklikud saame ainult selleks kokku, et Piiblit lugeda, süütuid neitseid ohverdada ja pimedas küünlavalgel loitse lugeda (või mida iganes mõni usuleige blogilugeja eeldab, et usklikud isekeskis teevad). Vahel me oleme niisama ka, normaalsed inimesed.

Ei, vahva oli. Ilm oli tuuline, aga vähemalt ei sadanud.

Ühel hetkel helises ühe venna telefon. Tema naine helistas. Naine ise ei ole usklik. Ja ega ta oma mehe "väikest hobi" heaks ei kiida ka. Mees kõneles lühidalt ja teatas siis meile, et naine torises. Ausalt, ma natuke isegi solvusin sõbra peale. Ei olnud vaja seda meile öelda. Ja üldse, seda ei olnud vaja mõelda. Mina saan sellest naisest väga hästi aru. Alles eelmine päev oli meil terve päeva kestev usuüritus üheksast neljani. Ja järgmisel päeval olime ka ikka mitu tundi koos. Naine tunneb ju lihtsalt oma mehest puudust. Loomulikult ta toriseb. Ma ka toriseks. Ja toriseks veel palju hullemini, kui peaksin kuulma, et minu torisemine teistele ette kantakse. No cool bro, not cool!

Eks usklikke on erisuguseid. On vabameelsemaid ja kitsarinnalisemaid. Ma arvan, et ma ei liialda väga kui ütlen, et religioon, mille liige mina olen, kuulub pigem sinna ekstreemsemate hulka. Ma võiks isegi väita, et paljud inimesed eelistaksid, et nende pereliikmed oleksid kas homoseksuaalid või vanglas, selle asemel et iganädalaselt käia meie usuhoones Piiblit lugemas ja neitseid ohverdamas (okei, sorry, see on minu kiiksuga huumor, me ei ohverda seal ühtegi neitsit, ega kedagi muud, see pole sekt, täiesti legaalne koguste liit, peakontoriga ja puha). Mitmed peredraamad oleksid olemata, kui me oleksime näiteks luterlased või katoliiklased. Aga noh, mis teed!

Meie liikmete hulgas on väga palju erisuguse taustaga inimesi. Ja kuigi meil üldiselt taunitakse seda, et koguduseliige heidaks paari mitteusklikuga, siis on ka selliseid. Enamik, nagu ka eelpool mainitud sõber, on usu juurde tulnud pärast seda kui pere on juba loodud. Usk on niivõrd individuaalne asi, et seda ei saa peale sundida. Ja seda me ei tee ka.

Kui ma otse ja keerutamata ütlen, siis sellistes suhetes on kannatajaks pooleks see, kes usklik ei ole. Õieti, kannatavad mõlemad, aga rohkem kannatab see teine. Emotsionaalselt. Meil kulub iganädalase usutegevuse peale märkimisväärselt palju aega. Lisaks on mitu korda aastas suuremad usuüritused. Samuti seab usk meile piirid - teatud sündmused, tegevused ja tähtpäevad on meie jaoks out. Kui mõlemad on usklikud, siis see pole probleem. Sest mõlemad saavad olukorrast üheti aru. Aga kui teine pole, siis tal on raske. Raske näha kuidas üks pidevalt ära on, tegeleb asjadega millest teine eriti aru ei saa või heaks ei kiida, väldib tegevusi või meelelahutust mis ühele kallis on. Seda võiks ehk võrrelda koos profisportlasega koos elamisega. Pidevalt on trennid, võistlused, erimenüü, varajased ärkamised ning magamaminekud, seltskond kellega on keeruline ühist keelt leida, prioriteedid aja veetmise ja raha kasutuse osas võivad täielikult erineda. Nagu ma ütlesin, mõlemal on raske, aga eriti just sellel, kes ei jaga nimetatud kirge.

Samas, ma näen et need suhted tegelikult toimivad ja kestavad. Palju suurem tõenäosus on, et kaks usklikku lähevad lahku, kui paarid, kus teine pool Jumalat ei usu või teda ei kummarda. Ma ei tea miks see nii on. Ehk seetõttu, et kuigi põhjused lahus olemiseks on kõnekad, siis on teineteises leitud miski, mis on väärt säilitamist ja hoidmist ning tehtavad pingutused on seetõttu suuremad? Isegi siis kui aegajalt veidi torisemist ette tuleb.