Arst, ravi iseennast

Kui me Kärbsega Innoves konsultatsioonil käisime, võttis meid vastu nooruke ingelliku olekuga neiu. Kaunid blondid juuksed raamisid ta õrna ovaalset nägu ja voogasid poolde selga. Ta naeratas malbelt oma lumivalgete hammastega ja lõi pilgu alatasa maha. Tal olid ilusad siirad helesinised silmad ning paksud tumedad ripsmed. Õrnalt ristas ta süles oma pehmed valged prantsuse maniküüritud käed. Ta hääl helises justkui kristallist kelluke kargel talvisel hommikul keset lumist laanemetsa. Kõik tema juures oli mõõtmatult õrn ja habras.

Vaatasin teda, kui ta mu pojaga tegeles, ja suutsin mõelda ainult üht: "Kes sind, kullapai, katki tegi ja kuidas?"


Iga nõustaja, psühholoogi, psühhiaatri ja vaimuliku selja taga seisab mõni hirmuäratav koletis, kes selle inimese on ära lõhkunud. Ma tean seda, sest ma ise olen ka katki ja haistan juba õhust ära, kui keegi mu saatust jagab. Minu katki pole üldse nii hull kui paljude teiste. Minu katki on kriim, tilluke mõrake, võrreldes paljude teistega.

Kas pole hämmastav, et piisab nii vähesest, et meid purustada. Enamik lõhkumisi toimub ajal, mida me hiljem meenutadagi ei suuda. Sügavas lapsepõlves, kus me sõnade tähendusest arugi ei saanud. Ja siis selle korda tegemisega tegeleme kogu ülejäänud elu, päriselt terveks saamatagi. Jube, milline vastutus lapsevanematele! Pole siis üldse mingi ime, et aina enam inimesi on teadlikult valinud elu, kus lapsi ei saada või pühendatakse end hoopis juba olemasolevate laste eluolu parandamisele.

Kommentaarid