Küsis mult ülemus, et kas ma nüüd siis armastan teda. Teda. Noh, teate küll….
Ise ka alles mõni päev enne küsimust mõtlesin, et kas see siis nüüd ongi armastus või? Tundemärgid on justkui küljes. Mõtlen temast kogu aeg. Tahan temaga jagada igat hetke. Soovin talle parimat. Püüan tema elu parendada. Et kas see siis ongi armastus?
Kunagi varem, täpselt ei teagi millal, aga igatahes mõni aeg tagasi, otsustasin, et ma enam iialgi kellelegi esimesena armastust ei avalda. Ja et isegi kui ma tean juba ise, et armastan, siis hoian selle enda teada. Isegi oma mõtetes või sõbrannadega omavahel olles ei hakka ma seda a-tähega sõna kasutama. Ütlen alles siis kui esiteks mulle armastust avaldatakse.
Ma olen oma armastuse nii odavaks muutnud, et see ei ole enam midagi väärt. Muudkui räägin sellest kuidas ma šokolaadi armastan, kohvi, veini, trenni, lund ja Vollit. Ma olen I love you slut. Ja ma natuke kardan.
Meest armastasin. Ise ütlesin talle esimesena, et armastan. Tema avaldas seda mõni päev hiljem. Lõpuks selgus, et tegelikult ikkagi ei armastanud. Arvas ainult, et armastas. Või siis kuidagi omamoodi armastas, mitte nii nagu mina oleksin seda eeldanud. Ta siiani väidab, et armastab mind. Hoolib, noh.
Nipernaadile ka avaldasin. Tema ei vastanud sellele kunagi. Hakkas kummaliselt käituma ja lõpuks kadus sootuks. Mina aga järjekindlalt rääkisin aastaid sellest kuidas ma teda armastan ja, et ta on mu elu armastus. Mu jumal, kui loll!
Ja nüüd ma mõtlengi, et ei iial enam. Jah, ma võin öelda, et sa meeldid mulle, ma hoolin sinust, sa oled mulle kallis. Aga ma ei kujuta ette stsenaariumi, kus ma läheks ja ütleks, et ma armastan sind. Kohvi, lapsi ja kassipoegi, aga mitte enam meest. Mitte esimesena.
Ise ka alles mõni päev enne küsimust mõtlesin, et kas see siis nüüd ongi armastus või? Tundemärgid on justkui küljes. Mõtlen temast kogu aeg. Tahan temaga jagada igat hetke. Soovin talle parimat. Püüan tema elu parendada. Et kas see siis ongi armastus?
Kunagi varem, täpselt ei teagi millal, aga igatahes mõni aeg tagasi, otsustasin, et ma enam iialgi kellelegi esimesena armastust ei avalda. Ja et isegi kui ma tean juba ise, et armastan, siis hoian selle enda teada. Isegi oma mõtetes või sõbrannadega omavahel olles ei hakka ma seda a-tähega sõna kasutama. Ütlen alles siis kui esiteks mulle armastust avaldatakse.
Ma olen oma armastuse nii odavaks muutnud, et see ei ole enam midagi väärt. Muudkui räägin sellest kuidas ma šokolaadi armastan, kohvi, veini, trenni, lund ja Vollit. Ma olen I love you slut. Ja ma natuke kardan.
Meest armastasin. Ise ütlesin talle esimesena, et armastan. Tema avaldas seda mõni päev hiljem. Lõpuks selgus, et tegelikult ikkagi ei armastanud. Arvas ainult, et armastas. Või siis kuidagi omamoodi armastas, mitte nii nagu mina oleksin seda eeldanud. Ta siiani väidab, et armastab mind. Hoolib, noh.
Nipernaadile ka avaldasin. Tema ei vastanud sellele kunagi. Hakkas kummaliselt käituma ja lõpuks kadus sootuks. Mina aga järjekindlalt rääkisin aastaid sellest kuidas ma teda armastan ja, et ta on mu elu armastus. Mu jumal, kui loll!
Ja nüüd ma mõtlengi, et ei iial enam. Jah, ma võin öelda, et sa meeldid mulle, ma hoolin sinust, sa oled mulle kallis. Aga ma ei kujuta ette stsenaariumi, kus ma läheks ja ütleks, et ma armastan sind. Kohvi, lapsi ja kassipoegi, aga mitte enam meest. Mitte esimesena.
Kommentaarid
Postita kommentaar