Nähtamatuks

Möödunud sügisel sain ma väga haiget. Haiget tegid mulle mu sõbrad ja jälgijad sotsiaalmeedia kontodel. Kirjutasin sellest kirgliku postituse, mida ka Facebookis jagasin. Sain aru küll, et see meeleheitlik ja veits ebastabiilne oli, aga otseselt ei kahetsenud ka. Mõtted, mida väljendasin, need pole muutunud.

Suvel kustutasin ära Instagrami konto ja muutsin Facebooki mitteaktiivseks. Meeleolu paranes tunduvalt. Ainuke põhjus, miks ma kohe ka Facebooki ei kustutanud, oli Messenger. Paar-kolm inimest, kellega ma suhtluseks muid kanaleid ei kasutanud. Aga siis avastasin, et Messengeri saab kasutada ka ilma Facebookita. Tuleb luua uus konto, mis on seotud telefoninumbriga. Ja seda ma siis lõpuks ka tegin. Kustutasingi Facebooki ära. Lõplikult.

Need kolm inimest, kellega ma Messengeris sõnumeid vahetasin, said mu uuelt kontolt sõnumi ja ongi kõik. Kadunud on kõik minu fotod, meemed, elusündmused, kirjavahetused. Naljakas, et mul polnud üldse raske sellest lahti lasta. Usun siiralt, et need, kes meie elus olla tahavad, leiavad selleks ka viisi. Ja need, kes ei taha, need ei püsi ka kõigi viberite, twitterite, whatsappide, snapchattide, instade, messengerite ja mille iganes muu suhtluskanali olemasolul.

Sotsiaalmeedia võtab aina enam pöörde passiiv-agressiivse suhtevormi suunas ja mulle, kes ma olen naiivne ning ülitundlik, teeb selline suhtlusviis ainult haiget. Kui keegi mind Näoraamatust hiljuti otsinud on ja see talle väidab, et mind pole olemas, siis teadke, et ma pole kedagi blokeerinud. Ma olen täiesti olemas. Päriselus. Telefonikõne kaugusel.