Mõned aastad tagasi võttis mu õde kätte ja kustutas oma Facebooki konto. Ennekuulmatu julgustükk. Ma ikka tükk aega veensin teda seda mitte tegema, aga ta oli endas kindel ja ära ta selle tegi. Oma otsust kahetsenud pole. Ütles, et Facebook on mõttetu ja selle scrollimine tegi ta õnnetuks.
Ise olen ma siiani suutnud Facebooki vajalikkust enda jaoks põhjendada. Noh, et Messenger ja hea on sõprade tegemistel silma peal hoida. Aga vaikselt hakkan ma ka oma vajadust ümber hindama.
Ma ei postita Facebooki väga tihti. Mitte sellepärast, et mul midagi öelda ei oleks (ilmselgelt vatran ma täiesti suvalistest pisiasjadest oma blogis lehekülgede kaupa), vaid nimelt selleks, et inimesi mitte vihastada. Ma pole ka üks nendest, kes kontrollimatult jagaks või kutsuks kedagi midagi meeldivaks lisama. Selles mõttes, et ma olen selline tagasihoidlik FB kasutaja. Aga kui ma juba midagi postitan, siis ikka selleks, et saada sotsiaalset paid. Virtuaalset kalli. Heakskiitu. Sõpradelt. Mitte võõrastelt ju.
Aga ma ei saa. Ja see teeb mind nõutuks ja nukraks. Paratamatult tekib tunne, et kui ma nii nähtamatu olen, siis milleks sa mu kutse aksepteerisid? Või miks sa oled mu sõbralistis, kui mina, minu pere, minu mõtted ja minu saavutused sulle ei meeldi? Sest mis see siis on, kui sa ei pane iialgi ühelegi mu postitusele ühtegi positiivset tagasisidet? Mis sõber ma sulle selline olen?
Või kuidas see laikimine täpselt käib? Mille põhjal? Kas sul on aastas kokku 52 sinist pöialt, 32 naerunägu ja 15 üllatust/vihast/armastavat ilmet? Umbes, et meil on praegu 36 nädal ja sul on alles vaid 5 pöialt ning siis sa ei pane igaks juhuks, sest äkki keegi sinu A-kategooria sõpradest postitab lähipäevil mõne kassivideo ja sa hoiad oma pöialt selle jaoks?
Ei ole vaja mulle praegu selle postituse peale öelda, et kuule, kõigile ei peagi meeldima. No ilmselgelt. Aga oma sõpradele ju võiks. Ei? Kõik need inimesed kes mul tänasel päeval sõbralistis on, on seal sellepärast, et vähemalt mingil eluhetkel läksid nad mulle korda. Oleme koos põhikoolist poppi teinud, keskkoolis vahetanud füüsika valemite spikreid, töökohal klatšinud ülemust väikse palga pärast ja lastevanemate koosolekul püüdnud aru saada, mis asi on 22 joonega vihik ja miks see on halvem, kui 20 joonega vihik.
Okei, elu on läinud edasi ja ehk need ühised pidepunktid enam ei seo. Aga kas sul tõesti pole hea meel, kui mul hästi läheb? Mitte kunagi? Sest mul küll on hea meel, kui sa maratoni jooksed, bemmile uued veljed ostad, saadad lapse lasteaeda, jätkad kooliteed, ütled midagi toredat või märkad midagi lahedat.
Või olen ma äkki kogu sellest feisbuukindusest valesti aru saanud? Äkki see ongi lihtsalt koht, kus loosidest osa võtta ja sokisahtli kampaaniat jagada? Kes see loll ikka Näoraamatust seltsi otsib? Ega ometi need, kellel seal 1000+n "sõpra" on?
Kogu see teema viis mu mõtted hoopis sellele, et kust sina tead, kes sa oma pöialt nii kiivalt endale hoiad, et see sinu pöial ei päästa täna mõne sinu "sõbra" elu? Kui sa seda teaksid, kas see muudaks sinu suhtumist? Me oleme kõik päid vangutanud, kui mõni kuulsus käe endale külge paneb, kuna tal jäi vajaka inimlikust kontaktist. Mõtleme, et mis küll ometi juhtus? Ta oli ju nii rõõmsameelne ja vaata kõiki neid inimesi tema Instagrammi kontol, teda jälgimas.
Mul on olnud häirivalt palju vestlusi inimestega, kelle sõbralistis on tuhandeid kontakte. Vestlusi teemal, kui üksikuna nad ennast oma kodulinnas tunnevad. Kuidas nad joovad end kuuel õhtul nädalas koomasse, et mitte tunda üksindust. Kuidas nad käivad Kannu Kõrtsis otsimas endasarnaseid üksikuid hingi, kellega siis õhtul veidi vestelda, et mitte päriselt mõistust kaotada. Selle teadmine on pannud mind pöialde püstitamise vajalikkuse ümberhindama . Mul pole raske lisada pöial, naerunägu või süda, kui ma näen kellegi pingutust. Isegi, kui see konkreetne pingutus minu enda jaoks mitte midagi ei tähenda. Aga tähendab ju talle. Miks ma siis lihtsalt ei võiks talle seda väikest meelehead teha?
Ise olen ma siiani suutnud Facebooki vajalikkust enda jaoks põhjendada. Noh, et Messenger ja hea on sõprade tegemistel silma peal hoida. Aga vaikselt hakkan ma ka oma vajadust ümber hindama.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Aga ma ei saa. Ja see teeb mind nõutuks ja nukraks. Paratamatult tekib tunne, et kui ma nii nähtamatu olen, siis milleks sa mu kutse aksepteerisid? Või miks sa oled mu sõbralistis, kui mina, minu pere, minu mõtted ja minu saavutused sulle ei meeldi? Sest mis see siis on, kui sa ei pane iialgi ühelegi mu postitusele ühtegi positiivset tagasisidet? Mis sõber ma sulle selline olen?
Või kuidas see laikimine täpselt käib? Mille põhjal? Kas sul on aastas kokku 52 sinist pöialt, 32 naerunägu ja 15 üllatust/vihast/armastavat ilmet? Umbes, et meil on praegu 36 nädal ja sul on alles vaid 5 pöialt ning siis sa ei pane igaks juhuks, sest äkki keegi sinu A-kategooria sõpradest postitab lähipäevil mõne kassivideo ja sa hoiad oma pöialt selle jaoks?
Ei ole vaja mulle praegu selle postituse peale öelda, et kuule, kõigile ei peagi meeldima. No ilmselgelt. Aga oma sõpradele ju võiks. Ei? Kõik need inimesed kes mul tänasel päeval sõbralistis on, on seal sellepärast, et vähemalt mingil eluhetkel läksid nad mulle korda. Oleme koos põhikoolist poppi teinud, keskkoolis vahetanud füüsika valemite spikreid, töökohal klatšinud ülemust väikse palga pärast ja lastevanemate koosolekul püüdnud aru saada, mis asi on 22 joonega vihik ja miks see on halvem, kui 20 joonega vihik.
Okei, elu on läinud edasi ja ehk need ühised pidepunktid enam ei seo. Aga kas sul tõesti pole hea meel, kui mul hästi läheb? Mitte kunagi? Sest mul küll on hea meel, kui sa maratoni jooksed, bemmile uued veljed ostad, saadad lapse lasteaeda, jätkad kooliteed, ütled midagi toredat või märkad midagi lahedat.
 |
| Pildistas Tatjana Siipan |
Või olen ma äkki kogu sellest feisbuukindusest valesti aru saanud? Äkki see ongi lihtsalt koht, kus loosidest osa võtta ja sokisahtli kampaaniat jagada? Kes see loll ikka Näoraamatust seltsi otsib? Ega ometi need, kellel seal 1000+n "sõpra" on?
Kogu see teema viis mu mõtted hoopis sellele, et kust sina tead, kes sa oma pöialt nii kiivalt endale hoiad, et see sinu pöial ei päästa täna mõne sinu "sõbra" elu? Kui sa seda teaksid, kas see muudaks sinu suhtumist? Me oleme kõik päid vangutanud, kui mõni kuulsus käe endale külge paneb, kuna tal jäi vajaka inimlikust kontaktist. Mõtleme, et mis küll ometi juhtus? Ta oli ju nii rõõmsameelne ja vaata kõiki neid inimesi tema Instagrammi kontol, teda jälgimas.
Mul on olnud häirivalt palju vestlusi inimestega, kelle sõbralistis on tuhandeid kontakte. Vestlusi teemal, kui üksikuna nad ennast oma kodulinnas tunnevad. Kuidas nad joovad end kuuel õhtul nädalas koomasse, et mitte tunda üksindust. Kuidas nad käivad Kannu Kõrtsis otsimas endasarnaseid üksikuid hingi, kellega siis õhtul veidi vestelda, et mitte päriselt mõistust kaotada. Selle teadmine on pannud mind pöialde püstitamise vajalikkuse ümberhindama . Mul pole raske lisada pöial, naerunägu või süda, kui ma näen kellegi pingutust. Isegi, kui see konkreetne pingutus minu enda jaoks mitte midagi ei tähenda. Aga tähendab ju talle. Miks ma siis lihtsalt ei võiks talle seda väikest meelehead teha?
Jeerum, selles valguses mulle tundub, et ma vist laigin liiga heldekäeliselt :D Äkki tõepoolest ei jagu nüüd aasta lõpuni...hm... Teisalt ei lao ma kunagi suvaliselt järjest, aga emotsiooni pealt, seda küll.
VastaKustutaSulle saadan hetkel ühe virtuaalse kimbu roosamummulisi ja hästi lõhnavaid laike :)!
👍❤️☺️ Minu poolt Sulle ka 😊! Aga vaata jah, ikkagi neli kuud veel pead nende allesjäänud laikidega hakkama saama 😄!
KustutaOh kui hea, et mul FB kontot pole, üks mure vähem! Samas, insta konto ju on, kas see jutt laieneb ka sinna? Ei laigi jah kõiki pilte, kui pilt mulle ei meeldi või ei haaku minuga, siis jääb ära! (Näiteks vihkan ma pulmapilte ja beebide pilte). Postitaja isik pole siin üldse oluline. Tegelikult vist natuke on, tundlike tüüpide (peaasjalikult lapsed, mitte ainult omad) pilte ikka laigin, äkki hakkavad muidu mossitama. Appi kui nõme! Peaks selle konto ka ära kustutama, aga siis ma ei tea ju, mis mu lapsed sinna postitavad...
VastaKustutaMa ka varem mõtlesin samamoodi. Umbes, et kui ei üllatanud ja polnud minu maitsele, siis jäi laikimata. Aga siis hakkasin laiemalt vaatama ja nägin seda, mis vahel piltide tagant välja piilus ning just seda, kui vajalik see virtuaalne tunnustus mõne jaoks on. Näiteks, kui Su sõber saab beebi, siis see on tema jaoks oluline, mis siis, et mulle lapsed ei meeldi või kui ma seda konkreetset last isegi ilusaks ei pea. Inimesed ikka tahavad, et neid märgatakse.
Kustuta