Loodetud rahu ei saabunud. Elasin siin blogis ennast välja küll, sõbrannaga ka ventileerisin antud teemal ja isegi ülemusega lahkasin probleemi. Tavaliselt ma siis rahunen, kui olen end tühjaks rääkinud, aga seekord mitte. Võimalik, et põhjus on selles, et olen seda jama juba mitu aastat pidanud taluma ning lõpuks saabus murdepunkt, ei tea. Igatahes läks mulle väga hinge, kui öeldi, et mu õpetajad hoolivad mu lapsest rohkem kui ma ise. Nagu, don't poke a sleeping bear ma ütlen!
Ma mõistan, et ma siin blogis võin kohati jätta maniaki mulje, kes läheb käima sellest, et mingi auto tast maanteel mööda sõitis või ei saanud Rimi kleepse kassapidajalt, aga üldiselt ma tavaelus ei räuska. Ma pole ka see, kes mingeid kaebekirju vorbiks. Tavaliselt ma unustan vahepeal juba ära, et mingi ebamugavus üldse tekkis või löön käega. Seega tuli mulle endale ka üsna ootamatult, et ma järgmisel päeval maha istusin ja pika ning emotsionaalse kirja kooli direktorile saatsin. Viisaka inimesena panin ma ka õppejuhi ja klassijuhata cc-sse. Kirjutasin kirja ära ja jäin ootama. Mitu päeva ootasin vastust. Ei kippu ega kõppu.
Lõpuks olin ma juba nii üles suutnud ennast kruttida, et mõtlesin sama kirja kooli hoolekogule edasi saata. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, helistas mulle kooli direktor. Väga rahulikult rääkis ja ütles, et luges mu kirja mitu korda läbi ning tegi omalt poolt taustauuringut, et aru saada, kui suur probleem on ja mis võiks olla lahendus. Küsis, et kas ma soovin temalt saada kirjalikku vastust või eelistan kooli tulla ning teemast vestelda. Reeglina ma eelistan näost näkku rääkida. Kirjutades kõlan ma ülbelt ning kurjalt. Aga reaalis olen ma pehme ja mul on meeldiv mahe hääl. Leppisimegi kokku, et saame kokku ja räägime. Küsis veel, et kas ta võib klassijuhataja ja õppejuhi ka kutsuda. Ütlesin, et klassijuhataja võib, aga seda õppejuhti ma küll enam näha ei taha.
Käisin kohtumisel ja väga kena oli. Direktor oli ääretult mõistlik. Teinud kõvasti taustauuringuid, vaadanud üle e-kooli märkused ja kommentaarid. Siin sain ma uue info omanikuks, muide. Need "märkamised" mida õpetajad rõõmsalt e-kooli laovad, umbes, et "lapsel on raamat lugemata, kas ta üldse oskab lugeda?" on direktorile nähtamatud, neid näeb ainult aineõpetaja ja vanem. Muuseas, pärast seda minu kirja pole enam ühtegi märkust kirjutaud. Kaks varianti, kas mu kutt on üleöö eeskujulikuks õpilaseks hakanud, või ehmatas mõni mees endal jämesoole jahedaks.
Igatahes, minul on tagantjärele väga hea meel, et ma selle kirja direktorile saatsin. Sain positiivse tagasiside. Konkreetse tegevuskava, mida kavatseb kool poisi aitamiseks teha ja soovitused mulle, et mida mina saaksin veelgi paremini teha. Mitte mingit rünnakut ega poriga loopimist. Vahel tasub oma emotsioonidel juhtimine üle võtta - head asjad võivad juhtuma hakata.
Ma mõistan, et ma siin blogis võin kohati jätta maniaki mulje, kes läheb käima sellest, et mingi auto tast maanteel mööda sõitis või ei saanud Rimi kleepse kassapidajalt, aga üldiselt ma tavaelus ei räuska. Ma pole ka see, kes mingeid kaebekirju vorbiks. Tavaliselt ma unustan vahepeal juba ära, et mingi ebamugavus üldse tekkis või löön käega. Seega tuli mulle endale ka üsna ootamatult, et ma järgmisel päeval maha istusin ja pika ning emotsionaalse kirja kooli direktorile saatsin. Viisaka inimesena panin ma ka õppejuhi ja klassijuhata cc-sse. Kirjutasin kirja ära ja jäin ootama. Mitu päeva ootasin vastust. Ei kippu ega kõppu.
Lõpuks olin ma juba nii üles suutnud ennast kruttida, et mõtlesin sama kirja kooli hoolekogule edasi saata. Aga enne kui ma seda teha jõudsin, helistas mulle kooli direktor. Väga rahulikult rääkis ja ütles, et luges mu kirja mitu korda läbi ning tegi omalt poolt taustauuringut, et aru saada, kui suur probleem on ja mis võiks olla lahendus. Küsis, et kas ma soovin temalt saada kirjalikku vastust või eelistan kooli tulla ning teemast vestelda. Reeglina ma eelistan näost näkku rääkida. Kirjutades kõlan ma ülbelt ning kurjalt. Aga reaalis olen ma pehme ja mul on meeldiv mahe hääl. Leppisimegi kokku, et saame kokku ja räägime. Küsis veel, et kas ta võib klassijuhataja ja õppejuhi ka kutsuda. Ütlesin, et klassijuhataja võib, aga seda õppejuhti ma küll enam näha ei taha.
Käisin kohtumisel ja väga kena oli. Direktor oli ääretult mõistlik. Teinud kõvasti taustauuringuid, vaadanud üle e-kooli märkused ja kommentaarid. Siin sain ma uue info omanikuks, muide. Need "märkamised" mida õpetajad rõõmsalt e-kooli laovad, umbes, et "lapsel on raamat lugemata, kas ta üldse oskab lugeda?" on direktorile nähtamatud, neid näeb ainult aineõpetaja ja vanem. Muuseas, pärast seda minu kirja pole enam ühtegi märkust kirjutaud. Kaks varianti, kas mu kutt on üleöö eeskujulikuks õpilaseks hakanud, või ehmatas mõni mees endal jämesoole jahedaks.
Igatahes, minul on tagantjärele väga hea meel, et ma selle kirja direktorile saatsin. Sain positiivse tagasiside. Konkreetse tegevuskava, mida kavatseb kool poisi aitamiseks teha ja soovitused mulle, et mida mina saaksin veelgi paremini teha. Mitte mingit rünnakut ega poriga loopimist. Vahel tasub oma emotsioonidel juhtimine üle võtta - head asjad võivad juhtuma hakata.
Väga tubli, et asja sinnapaika ei jätnud. Ma pole ka üldse kanaema, aga mônikord peab enda ja lapse eest välja astuma.
VastaKustuta:)
Kustuta