Minu hea sõbranna jäi aasta alguses leseks. Ühel õhtul mees enam lihtsalt ei hinganud. Ei olnud vana aga väeti, olid teised põhjused. Sõbranna on nüüd üksi. Lapsed on küll juba suured, aga noh, lapsed pole mees. Ja lisaks on maja. Maja mille eest hoolitses mees. Keda nüüd pole. Aga ega maja ja tööd siis küsi, et kas on mees majas või mitte, need ikka vajavad tegemist. Ja sõbranna on mures, et kuidas ta kõigega hakkama saab. Et tema on kuulnud küll, et kusagil on majapidamised, kus naine saab hakkama ka "meeste töödega", aga tema jaoks on see hetkel kättesaamatu unistus. Olukord tekitab sõbrannale palju stressi, sest ta ei tea isegi seda, kust otsast pihta hakata, sest tegemata tööde nimekiri ainult kasvab.
Nojah. Teoreetiliselt saan ma aru, mis tunne see on. Kus sa vajad tuge. Mehelikku nõu ja jõudu. Mind ennast valdas nädalapäevad tagasi aga hoopis teistlaadi nukrus.
Dušisegisti on mul selline, mis aegajalt vajab juppideks lahtivõtmist, katlakivist puhastamist ja taas kokkupanemist. Mitte tihti, aga nii kolm korda aastas tahab nokitsemist. Võtsin selle siis lahti, juppideks, puhastasin ära ja keerasin tagasi kokku. Ja mõtlesin, et näed, see tuleb mul juba päris hästi välja. Sama hästi tuleb mul välja mööbli kokku monteerimine, tuuleklaasivedeliku täitmine, televiisoripuldi patarei vahetamine ja muud "meeste tööd". Ja see teeb mind kurvaks. Et ma saan nende asjadega hakkama. Võibolla mitte nii kiiresti ja edukalt, kui mõni mees, aga need asjad on sellised, mille puhul mul ei tule isegi meelde, et helistaks mõnele tuttavale ja laseks ära teha. Ja ma tunnen, et see asjaolu on röövinud osa minu naiselikkusest.
Loomulikult on see pseudoprobleem. Arvestades tüüpi keda ma ligi tõmban ja kes mulle sümpaatsed, siis mingit kuldsete kätega ehitusmeest ma nagunii kunagi ei saaks. Pigem sellist, kes akutrellidest ja mootoriõlidest luuletusi kirjutab ja kellele peab selgitama mis vahe on ristpea ja lamedaotsaga kruvikeerajal. Seega, mis ma siin ikka ennast haletsen.
Aga vahel ma tahan. Tahan, et mind "päästetakse". Et keegi tuleb ja on tugev ning asjalik minu eest. Mitte sellepärast, et ma ei saaks hakkama või peaksin olema saamatu ning hädine, vaid kuna ma olen naine ja tema on mees. Ja ta tahab. Võtta juhtimist üle. Olla mees ja lasta mul olla naine. Ja ma kardan, et kui seda ei juhtu, siis ma varsti enam ei oskagi. Või kes teab, äkki juba praegu ei oska.
Nojah. Teoreetiliselt saan ma aru, mis tunne see on. Kus sa vajad tuge. Mehelikku nõu ja jõudu. Mind ennast valdas nädalapäevad tagasi aga hoopis teistlaadi nukrus.
Dušisegisti on mul selline, mis aegajalt vajab juppideks lahtivõtmist, katlakivist puhastamist ja taas kokkupanemist. Mitte tihti, aga nii kolm korda aastas tahab nokitsemist. Võtsin selle siis lahti, juppideks, puhastasin ära ja keerasin tagasi kokku. Ja mõtlesin, et näed, see tuleb mul juba päris hästi välja. Sama hästi tuleb mul välja mööbli kokku monteerimine, tuuleklaasivedeliku täitmine, televiisoripuldi patarei vahetamine ja muud "meeste tööd". Ja see teeb mind kurvaks. Et ma saan nende asjadega hakkama. Võibolla mitte nii kiiresti ja edukalt, kui mõni mees, aga need asjad on sellised, mille puhul mul ei tule isegi meelde, et helistaks mõnele tuttavale ja laseks ära teha. Ja ma tunnen, et see asjaolu on röövinud osa minu naiselikkusest.
Loomulikult on see pseudoprobleem. Arvestades tüüpi keda ma ligi tõmban ja kes mulle sümpaatsed, siis mingit kuldsete kätega ehitusmeest ma nagunii kunagi ei saaks. Pigem sellist, kes akutrellidest ja mootoriõlidest luuletusi kirjutab ja kellele peab selgitama mis vahe on ristpea ja lamedaotsaga kruvikeerajal. Seega, mis ma siin ikka ennast haletsen.
Aga vahel ma tahan. Tahan, et mind "päästetakse". Et keegi tuleb ja on tugev ning asjalik minu eest. Mitte sellepärast, et ma ei saaks hakkama või peaksin olema saamatu ning hädine, vaid kuna ma olen naine ja tema on mees. Ja ta tahab. Võtta juhtimist üle. Olla mees ja lasta mul olla naine. Ja ma kardan, et kui seda ei juhtu, siis ma varsti enam ei oskagi. Või kes teab, äkki juba praegu ei oska.
Kommentaarid
Postita kommentaar