Lugudest

Ma armastan lugusid. Olen alati armastanud. Need räägivad nii palju. Kui keegi jutustab mulle mõnd lugu, siis see räägib mulle inimese kohta rohkem, kui loo kohta. Miks see lugu sulle meelde jäi? Millised detailid sellest? Kas see muutis sind rõõmsaks või nukraks? Kas sa õppisid sellest või oli see meelelahutus? Miks sa seda lugu endaga kaasas kannad? Miks sa seda lugu edasi räägid? Kuidas see lugu lõhnab? Mille järgi ta maitseb? Mis värvi see lugu on? Kas ta on jahe või soe? Kas sa jagad seda lugu kõigiga või ainult mulle? Ja kui ainult mulle, siis mis sind selleks sundis? Kas sa planeerisid seda lugu mulle jutustada, või asjad kuidagimoodi kulgesid nii? Kas sa kahetsed, et seda minuga jagasid? Äkki sa kardad, et ma kasutan seda tulevikus sinu vastu? Ehk kirjutan sellest blogis ja sa tunned end reedetuna? Võibolla sa mõtled, et kas ma ikka sain sellest loost õigesti aru? Kas sa tunned, et see lugu lähendas meid teineteisele või tuli meie vahele? Milliseid teisi lugusid see lugu sinus äratas? Kas soovid neidki minuga jagada või pigem mitte? Aga kellegi teisega?

Ma armastan lugusid. Need räägivad nii palju. Räägivad minu suhtumisest sinu vastu rohkem kui sinu tunnetest minu suhtes. Sellest, kas sa lähed mulle korda või oled lihtsalt meelelahutus. Kas ma pean neid lugusid põnevateks või tuimadeks. Küsi mult kunagi oma lugude kohta ja vaata, mida ma vastan. Kas mul on meeles su lood või millised detailide neist? Kas ma tegelikult kuulasin, mõtlesin ja tundsin su lugusid, või voolasid need mööda mu külgi maha nagu esimene lumi mootorikapotilt? Kas ma mõnikord vestluse käigus mainin mõnda su jutustatud lugu, näidates sellega hoolimist su vastu? Kas ma vahel palun, et sa mulle üht või teist oma lugu uuesti jutustaks, sest selles oli nüansse, mis mul esimesel korral hoomamata võisid jääda? Kas ma räägin su lugusid edasi teistele ja kirjutan neist oma blogis, mitte selleks, et su usaldust reeta, vaid kuna olen neis leidnud midagi ilusat ja õpetlikku ning ma soovin neid teistega jagada?

Ma armastan lugusid. Need räägivad nii palju. Räägivad sinu suhtumisest minusse, kui sa mu lugusid kuulad. Kas sa lased mul rahulikult, omas tempos, tagant kiirustamata, vahele segamata jutustada oma lugu? Minu valitud olustikukirjeldustega, minu valitud detailidega? Või ütled mulle, et räägi juba ruttu ja jõua poindini? Kas sa küsid vahel suunavaid küsimusi? Kordad mõnd sõna või küsid üle, et kas sa ikka said õigesti asjast aru? Kas sa püüad näha seost loo ja minu vahel? Kas mõistad, miks ma just sinuga seda lugu jagama pidin? Taipad, miks ma isegi ei hakka ütlema, et jäägu see meie vahele?

*Pildistas Eveli Johanson