Visuaalne veetlus

Olen veidi Bloglovinis möllanud ja enda jaoks uusi blogisid avastanud. Mis mulle silma hakkas, ja millest ka teised blogijad aegajalt kribanud, on blogide visuaalne pool. Üks asi on sisu ja sellest ei hakka heietama. Aga väga kurb on, kui presentatsioonile üldse tähelepanu ei pöörata.

No esiteks räägime kirja suurusest. Ma olen juba nii vana inime, et mo silm seda kribukirja enam ei seletagi. Võibolla on sisu väga hea, aga ma ei saa kunagi teada, sest ma ei jaksa nii kaua oma silmi pingutada, et sisusse süveneda jõuaks. Palun, kui te juba kirjutate, tehke nii, et see ka lugejasõbralik oleks. Muutke tekst suuremaks, ja palun-palun, ärge kirjutage heleda tindiga tumedale taustale. Lihtsalt ei. Ma saan aru, et see võib hästi kunstiline ja eripärane olla, aga seda on jube raske lugeda.

Veel üks asi on fotod. Ma osasid blogisid jälgingi puhtalt fotopanga pärast. Ikka suur erinevus on peegelkaameraga tehtud fotodel ja nendel teistel. Aga siinkohal oleks minust silmakirjalik hakata telefoniga klõpsatud fotosid maha tegema, kuna ise ka peaasjalikult just neid viimaseid kasutan. Siiski, ka siin saab ilmet korrigeerida. Esiteks, foto suurus. Jälle minu need vanuri silmad, eks ole. Teiseks, äkki prooviks objektid ka fookusesse saada? Vahel ju võiks, ei? Ja üleüldse, võiks olla mõni pilt. Kasvõi üks. Ei pea olema foto. Näiteks Tilda kasutab maale ja Manjana pildistas vahepeal enda visandeid, väga vinge oli. Aga seda ei maksa südamesse võtta, see minu enda kiiks. Vahel tahaks tekstilt pilgu tõsta ja süveneda pilti, mõelda, et mida autor selle valikuga öelda tahtis, millised mõtteprotsessid tema seest läbi käisid, kui ta selle pildi kasuks otsustas.

Sarnane eelnevaga on ka video ja helifailide lisamine. Nii äge oli, nagu nii mega äge, kui Taavi oma hiljutises postituses lisas ka väikse helifaili. Ma tookord ei kommenteerinud, aga mainin nüüd, et nii vinge! Aitäh! Jube palju annab minu meelest postitusele juurde ka see, kui on tabav meeme või gif õiges kohas. See muudab postituse elavaks. Osad lisavad ka muusikavideoid, mis samuti meeleolu loob.

Fotode kohta tahtsin veel ühe mõtte ära tuua. Mina jälgin ainult ühte fitness-blogijat - Kaisa Abnerit. Kui ma ütlen, et "jälgin", siis see tähendab, et ma kolm korda aastas viskan tema tegemistele pilgu peale. Aga ega ta väga sageli ei kirjutagi. Ja otse öelduna, ma alati natuke kardan neid tema postitusi. Esiteks on tal üsna filtrita sõnavara, mis mul sees veits keerama ajab. See võib tulla ka sellest, et ta nonstop mõnel eriliselt rangel dieedil on ja nagu me kõik teame, siis tühi kõht teeb naised kurjaks.

Teine asi on tema valitud fotod. Okei, ma saan aru, et teema on fitness ja ega siis ei saagi ju karupükstes ning parkas fotosid lisada, aga noh, see mis seal on... mnjah, minu jaoks on see veidi riivav. Kahtlemata ilus keha, aga kas on vaja seda niiviisi demonstreerida? See on ka peamine põhjus, miks ma näiteks Paljast Porgandit ei jälgi. Ilus tüdruk, aga mingi müstika võiks jääda. Noh, mõlemad nad on noored ja lastetud, et millal siis veel, kui mitte nüüd, onju. Vist. Igatahes, mind jälle sellised kaadrid pelutavad.

Veel üks asi, mis mind häirib, on see kui liiga harva kirjutatakse. Ma saan aru, et ma kirjutan liiga palju. Mind ennast ka tüütab. Tõsiselt. Vahel mõtlen, et hissand jumal naine!, kas sa juba vait ei võiks jääda üks kord! Ja teisalt solvun ma nende peale, kes liiga harva kirjutavad või kuidagi kaootiliselt. Umbes et muidu iga päeva ja siis ühtäkki, ilma selgituseta pool aastat ei midagi, siis vabandatakse ette ja taha, et ma nüüd olen korralik ja siis jälle pool aastat ei midagi. Ilmselgelt on blogi eneseväljenduskoht, kui see just kaubanduslikku eesmärki ei täida, ja sa ei pea lugejale aru andma mida, kui tihti või kuidas sa kirjutad. Aga noh, kui sa juba tunned süüd lugeja ees, ja vabandad, siis püüa oma sõna ka pidada. Eks?

Sellised mõtted seoses blogi väljanägemisega. Ise olen oma blogi välimust päris mitu korda vahetanud. Kirjafonti ja suurust. Üldiselt püüan enne avaldamist ka eelvaate lehe avada, aga vahel ununeb ja siis millalgi kolm aastat hiljem avastan, et mingil põhjusel on osa teksti täiesti teise suurusega või üldse kuidagi vildakas. Siis mõtlen, et äkki see ongi põhjus, miks sugulased mu blogi lugedes mu üle irvitavad, umbes, et kae lolli, teiste kallal ilgub küll, aga ise teeb palju suuremaid vigu.