Pühapäeva õhtul helistas Ülemus ja uuris, et kuidas mul on. Noh, tervis. Tunnistasin siis ausalt üles, et terve nagu porgand. Tema sellepeale, et nad Lõunamaa Pealikuga olid arutanud, et teeks nüüd veidi ümberkorraldusi töö osas. Kuna mul nagunii see töö seisneb peaasjalikult nina nokkimises ja blogi pidamises, siis võin seda paar järgmist nädalat kodus teha, iseäranis toda nina asja. Olin nii õnnelik, et ma ei taibanud isegi murelikkust oma hääles teeselda.
Esmaspäeva hommikul käisin kontorist läbi, võtsin läpaka ja näitasin Bossile, kus ma ubasid peidan ning põrutasin koju tagasi. Seadsin oma kontori elutuppa akna alla püsti ja hakkasin tööd tegema. Esialgu ma imestasin, et meil parkla täitsa tühi autodest. Et kas tõesti kõik on kuhugi maale vanaema juurde põrutanud, või ikkagi tööl?
Siis ma märkasin, et meil käib ikka jube vilgas tegevus. Mitu kolimisautot käis, seda kes ja kuhu kolisid, seda ma ei näinud, kohvi jõin sel ajal. Paar sotsiaaltöötajat käis, tõid tädikestele moonakraami ja viisid prügi välja. Tean seda seepärast, et ma kunagi õppisin sama eriala ja siis ka tõin eakatele söögikraami, kuulasin nende noorpõlve lugusid ja viisin kassikonservid prügimajja. Tegelikult suht lahe töö, ainult ma võtan kõike ju hinge ja kannan endas, ma ei suuda sellist tööd teha, hinge valutaksin pooleks nende pärast.
Veel nägin kuidas mutikesed käisid meil parkivate autode ümber luusimas, et kas kõigil ikka on parkimiskaardid nähtavatel kohtadel. Ei olnud, seda nägin ma oma aknastki. Osad tüübid jalutasid niisama edasi-tagasi mu kontorist mööda. Nagu, kui teid käsutati klaastornist koju tööd tegema, siis ärge tuiake mööda ilma ringi eksole, misse karantiini point on muidu. Igatahes lõunaks olin ma juba täitsa väsinud sellest tööst. Sõin ühe banaani ja vaatasin natuke Netflixi.
Pärast lõunat otsustasin end kokku võtta ja asjalik olla. Lugesin Delfi uudiseid. Helistasin Bossile ja andsin aru mida teinud olin. Ütlesin, et ma olen ikkagi täiega tööle pühendunud ja nii, et mul on kõik mega kontrolli all ja kui miski kripeldab, siis andku aga teada. Ta käskis rahulikult võtta, et ma ennast selle suure tööga üle ei pingutaks. Mul on ikka nii hea ja mõistev ülemus!
Pärast helistas veel Lõunamaa Pealik. Ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, tegelikult paanikaks põhjust pole. Tema on lehest lugenud, et Hiinas on viirus juba kontrolli all ja paanikat külvavad valitsused, sest meedia on nad käima tõmmanud. Et tegelikult on suremus nii naeruväärselt väike ja pabistada pole vaja. Kinnitas, et oluline on meelt mitte heita ja mõistlikuid ettevaatusabinõusid rakendada.
Siis ärkasid poisid üles ja nõudsid valjuhäälselt "hommikusööki". E-kool oli ju maas ja nad vaesekesed ei saanud õppidagi, nii pettunud olid. Ei, mulle täitsa meeldib kodust tööd teha. Tunnen, et ettevõttel on vedanud minusuguse produktiivse ning töönarkomanist kliendijuhiga.
Kuidas teil?
Esmaspäeva hommikul käisin kontorist läbi, võtsin läpaka ja näitasin Bossile, kus ma ubasid peidan ning põrutasin koju tagasi. Seadsin oma kontori elutuppa akna alla püsti ja hakkasin tööd tegema. Esialgu ma imestasin, et meil parkla täitsa tühi autodest. Et kas tõesti kõik on kuhugi maale vanaema juurde põrutanud, või ikkagi tööl?
Siis ma märkasin, et meil käib ikka jube vilgas tegevus. Mitu kolimisautot käis, seda kes ja kuhu kolisid, seda ma ei näinud, kohvi jõin sel ajal. Paar sotsiaaltöötajat käis, tõid tädikestele moonakraami ja viisid prügi välja. Tean seda seepärast, et ma kunagi õppisin sama eriala ja siis ka tõin eakatele söögikraami, kuulasin nende noorpõlve lugusid ja viisin kassikonservid prügimajja. Tegelikult suht lahe töö, ainult ma võtan kõike ju hinge ja kannan endas, ma ei suuda sellist tööd teha, hinge valutaksin pooleks nende pärast.
Veel nägin kuidas mutikesed käisid meil parkivate autode ümber luusimas, et kas kõigil ikka on parkimiskaardid nähtavatel kohtadel. Ei olnud, seda nägin ma oma aknastki. Osad tüübid jalutasid niisama edasi-tagasi mu kontorist mööda. Nagu, kui teid käsutati klaastornist koju tööd tegema, siis ärge tuiake mööda ilma ringi eksole, misse karantiini point on muidu. Igatahes lõunaks olin ma juba täitsa väsinud sellest tööst. Sõin ühe banaani ja vaatasin natuke Netflixi.
 |
| Naabertrepikoja Maali parkijaid inspekteerimas |
Pärast lõunat otsustasin end kokku võtta ja asjalik olla. Lugesin Delfi uudiseid. Helistasin Bossile ja andsin aru mida teinud olin. Ütlesin, et ma olen ikkagi täiega tööle pühendunud ja nii, et mul on kõik mega kontrolli all ja kui miski kripeldab, siis andku aga teada. Ta käskis rahulikult võtta, et ma ennast selle suure tööga üle ei pingutaks. Mul on ikka nii hea ja mõistev ülemus!
Pärast helistas veel Lõunamaa Pealik. Ütles mulle, et ärgu ma muretsegu, tegelikult paanikaks põhjust pole. Tema on lehest lugenud, et Hiinas on viirus juba kontrolli all ja paanikat külvavad valitsused, sest meedia on nad käima tõmmanud. Et tegelikult on suremus nii naeruväärselt väike ja pabistada pole vaja. Kinnitas, et oluline on meelt mitte heita ja mõistlikuid ettevaatusabinõusid rakendada.
Siis ärkasid poisid üles ja nõudsid valjuhäälselt "hommikusööki". E-kool oli ju maas ja nad vaesekesed ei saanud õppidagi, nii pettunud olid. Ei, mulle täitsa meeldib kodust tööd teha. Tunnen, et ettevõttel on vedanud minusuguse produktiivse ning töönarkomanist kliendijuhiga.
Kuidas teil?
Kommentaarid
Postita kommentaar