Ühe vana postituse alla ilmus värske kommentaar. Enne kui hakkate hukka mõistma, et kuidas ma üldse tean, et mingi kaks aastat tagasi postitatud artikli all keegi suud paotas, siis see on nii seetõttu, et kui keegi kommenteerib üle kuu aja tagasi ilmunud postitust, siis tuleb mul selle kohta meil ja ma pean kommentaari kas heaks kiitma või spämmiks tituleerima. Nii ennastimetlev ma pole, et suudaks kõik 900 avaldatud postitust iga päev üle käia ja vaadata, kas keegi on seal all midagi komminud. Kommentaar kõlas järgnevalt: "Mul tekib automaatselt küsimus, et miks siis mindi abielu rikkuma? Ma ei taha uskuda, et see päris tühja koha pealt tuleb."
No jah. Ma ei tea kas see teema enam trükimusta vääribki. Olen sellest ju nii palju juba kirjutanud ja iga kord endale tõestanud, et ma ei oska seda asja täiskasvanulikult lahata. Võiksin küll poliitiliselt korrektselt vastata, et "eks me mõlemad tegime vigu…" või "me olime abielludes väga noored ja mõlemal sarved alles maha jooksmata", isegi "meie aeg sai lihtsalt otsa" oleks sobilik. Aga see kõik on jama! Ma ei mõtle tegelikult nii ja sellised vastused ei anna ka küsijale mingit selgust.
Küsijate meelest on sellisele küsimusele ainult üks aktsepteeritav selgitus. Seda selgitust usuvad nad isegi siis kui neile midagi muud tõestada. Nende meelest on ainuvõimalik vastus selline: "Lasin ennast pärast laste saamist käest ära, läksin paksuks, juukseid ei pesnud ja jalgu ei raseerinud, passisin hommikust õhtuni kodus ja vahtisin telekast Ladina-Ameerika seriaale. Kui mees pärast pikka ja kurnavat tööpäeva koju tuli, siis käratasin talle, et viigu prügiämber välja ja kui süüa tahab, siis panni peal on veel mõned põhjakõrbenud pelmeenid, mis lastest üle jäid. Õhtu jooksul saagisin väsimatult mehe närve, sest põrandaliistud olid koridoris kinnitamata, autol rehvid vahetamata ja et palk on tal nagunii liiga väike. Kui see vaene mees aga minu käest hellust tuli küsima, siis pöörasin selja, teatasin, et mul pea valutab ja lasin teki all mürtsu kõhutuult. Nii siis juhtuski, et mees, õnnetuke, kannatas, kuni lõpuks üks heatahtlik naabrinaine ta vastu hellust ilmutas ja talle oma südame ning põlved avas. The End." Seda kõik usuvadki. See pidi ju nii olema.
Või kui mitte täpselt nii, siis vähemalt ühe asjaga ei ole võimalik mööda panna mees ei saanud kodus piisavalt seksi. Sellel tahaks ma natuke pikemalt peatuda. Et kui palju rõhku voodielule pannakse. Enne jätkamist, ma tahan toonitada, et minu meelest on intiimsus suhtes tohutult oluline. Ma ei kaaluks mitte mingil juhul suhet mehega, kes on aseksuaalne või kellel on sooritusraskusi, ma olen teadlik oma spetsiifilistest vajadustest. Ja siiski ma arvan, et seksi ülistamine on väljunud kontrolli alt. See ei lahenda kõiki probleeme. Ja ma ei tea kuidas teistel naistel seal on, aga minul ei ole jalge vahel Maagilist Portaali Nirvaanasse, Võlumetsa, Paradiisi Aeda või Jäneseurgu Imedemaale. Täiesti tavaline Harju keskmine tutt. Teeb seda, mida lubatud - suudab enda sisse ühe peenise ära peita ja üheksa kuud hiljem selle asemel ühe komplekteeritud inimese, koos varbaküünte ning kulmukarvadega, ilmale tuua. Mingeid muud võluvõimeid tal pole. Ma kontrollisin. Ei suuda ühtegi meest ennast armastama panna, liiderlikkust ravida ega isegi mitte kohvi keeta. Mingil põhjusel aga arvatakse, et just selles peitub põhjus, miks mehed oma naisi jätavad, et naine istus põlved risti ja "kätte andis" vaid soo jätkamise eesmärgil. Ja et kui ma ainult oleks vahel harva, kasvõi teki all ja pimedas, oma mehe väikemeest sinna võlut*ssu lähedusse lasknud, siis poleks ta mitte iialgi hakanud ihaldama teise naise lähedust. Teate mis ma selle peale vastan? Kui selles oleks põhjus olnud, siis ma oleks oma mehele petmise andestanud. Mõelnud, et "ah, libastus korra, mis sest ikka, ise pole ju ka abielunaise kohust täitnud ja püüame nüüd kuidagi sellest üle olla ning pere nimel koos edasi minna". Sest täpselt nii suurema osa naisi ju mõtleb, kelle mehed naabrinaise kaissu ära eksivad. Ja mulgi soovitati nii mõelda. Miks blogilugeja siin endalt automaatselt ei küsi, et miks ma ei tahtnud petmist andestada?
Ma ei arvagi, et olin täiuslik abikaasa. Loomulikult ma tegin asju valesti. Ma tean ka seda põhjust, miks meie kooselu ei saanud jätkuda. Sest ma ei austanud oma abikaasat. Mehed vajavad seda. Neile pole oluline, et naine neid armastaks, aga lugu peab pidama. Ja seda ma ei teinud. Ma ei hakka ennast õigustama või selgitama, miks ma seda ei teinud, asi polnud niivõrd temas, kui minus. Ma olen väga nõudlik ja kriitiline. Olen enda suhtes ja eeldan parimat sooritust ka teistelt. See, et ma oma meest pidevalt taga utsitasin, saigi lõpuks määravaks. Ta ei jaksanud enam ja tal oli lihtsam leida keegi, kes imetleb teda sellisena nagu ta on, nõudmisi esitamata. Aga kas ma kahetsen seda? Ei. Sest ma ei eeldanud midagi sellist, mida ise ei teinud. See mees oligi äärmiselt võimekas ja suutlik, ainult mitte kuigi järjekindel ega ambitsioonikas. Ehk oleks ma pidanud teda tehtu eest rohkem tunnustama ja vaimustust ilmutama, ei tea. Ma tean seda, et minu süda on puhas. Ma hoolisin temast väga ja tegin kõik oma võimete kohaselt, et ta oleks õnnelik. Ainult austust ei suutnud väljendada nii, et ta rahule oleks jäänud.
Kõike seda ma kirjutan teeskluseta. Kahetsuseta olnu pärast. Ma ei vaeva enam ammu pead, et kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha, et suhe oleks püsima jäänud. Ma ei näe vajadust õigustustel ega põhjendustel. See ei tulene sellest, et ma ei sooviks suhte purunemise eest võtta osalist vastutust. Ma olen nii palju juba kahelnud ning süüd tundnud. Mõelnud, et kui ma oleks ainult seda või teist asja teisiti teinud, siis… Ojadena nutnud lause peale "piisab kui üks abielu nimel pingutab, et see õnnelik oleks", sest äkki ma siis ikkagi ei pingutanud piisavalt. Kuidas ma siis kõigest sellest üle olen saanud? Sest see üks, kes võiks mulle seitset surmapattu ette heita, pole seda teinud. Mul on telefon täis sõnumeid temalt, milles ta mind ülistab ja ütleb, et ma olin talle suurepärane abikaasa, imeline ema tema lastele ja ta on uhke, et minuga abiellus ning kahetseb kibedalt, et mulle haiget tegi. Väga keeruline on selliste sõnumite valguses tunda süüd ja mõelda, et ehk ma siiski polnud piisavalt hea.
Miks siis mindi abielu rikkuma? Sageli me ei oska hinnata seda, mis meil on ja arvame, et mujal on parem. Ma arvan, et see ongi ehk kõige õigem vastus sellele küsimusele.
No jah. Ma ei tea kas see teema enam trükimusta vääribki. Olen sellest ju nii palju juba kirjutanud ja iga kord endale tõestanud, et ma ei oska seda asja täiskasvanulikult lahata. Võiksin küll poliitiliselt korrektselt vastata, et "eks me mõlemad tegime vigu…" või "me olime abielludes väga noored ja mõlemal sarved alles maha jooksmata", isegi "meie aeg sai lihtsalt otsa" oleks sobilik. Aga see kõik on jama! Ma ei mõtle tegelikult nii ja sellised vastused ei anna ka küsijale mingit selgust.
Küsijate meelest on sellisele küsimusele ainult üks aktsepteeritav selgitus. Seda selgitust usuvad nad isegi siis kui neile midagi muud tõestada. Nende meelest on ainuvõimalik vastus selline: "Lasin ennast pärast laste saamist käest ära, läksin paksuks, juukseid ei pesnud ja jalgu ei raseerinud, passisin hommikust õhtuni kodus ja vahtisin telekast Ladina-Ameerika seriaale. Kui mees pärast pikka ja kurnavat tööpäeva koju tuli, siis käratasin talle, et viigu prügiämber välja ja kui süüa tahab, siis panni peal on veel mõned põhjakõrbenud pelmeenid, mis lastest üle jäid. Õhtu jooksul saagisin väsimatult mehe närve, sest põrandaliistud olid koridoris kinnitamata, autol rehvid vahetamata ja et palk on tal nagunii liiga väike. Kui see vaene mees aga minu käest hellust tuli küsima, siis pöörasin selja, teatasin, et mul pea valutab ja lasin teki all mürtsu kõhutuult. Nii siis juhtuski, et mees, õnnetuke, kannatas, kuni lõpuks üks heatahtlik naabrinaine ta vastu hellust ilmutas ja talle oma südame ning põlved avas. The End." Seda kõik usuvadki. See pidi ju nii olema.
Või kui mitte täpselt nii, siis vähemalt ühe asjaga ei ole võimalik mööda panna mees ei saanud kodus piisavalt seksi. Sellel tahaks ma natuke pikemalt peatuda. Et kui palju rõhku voodielule pannakse. Enne jätkamist, ma tahan toonitada, et minu meelest on intiimsus suhtes tohutult oluline. Ma ei kaaluks mitte mingil juhul suhet mehega, kes on aseksuaalne või kellel on sooritusraskusi, ma olen teadlik oma spetsiifilistest vajadustest. Ja siiski ma arvan, et seksi ülistamine on väljunud kontrolli alt. See ei lahenda kõiki probleeme. Ja ma ei tea kuidas teistel naistel seal on, aga minul ei ole jalge vahel Maagilist Portaali Nirvaanasse, Võlumetsa, Paradiisi Aeda või Jäneseurgu Imedemaale. Täiesti tavaline Harju keskmine tutt. Teeb seda, mida lubatud - suudab enda sisse ühe peenise ära peita ja üheksa kuud hiljem selle asemel ühe komplekteeritud inimese, koos varbaküünte ning kulmukarvadega, ilmale tuua. Mingeid muud võluvõimeid tal pole. Ma kontrollisin. Ei suuda ühtegi meest ennast armastama panna, liiderlikkust ravida ega isegi mitte kohvi keeta. Mingil põhjusel aga arvatakse, et just selles peitub põhjus, miks mehed oma naisi jätavad, et naine istus põlved risti ja "kätte andis" vaid soo jätkamise eesmärgil. Ja et kui ma ainult oleks vahel harva, kasvõi teki all ja pimedas, oma mehe väikemeest sinna võlut*ssu lähedusse lasknud, siis poleks ta mitte iialgi hakanud ihaldama teise naise lähedust. Teate mis ma selle peale vastan? Kui selles oleks põhjus olnud, siis ma oleks oma mehele petmise andestanud. Mõelnud, et "ah, libastus korra, mis sest ikka, ise pole ju ka abielunaise kohust täitnud ja püüame nüüd kuidagi sellest üle olla ning pere nimel koos edasi minna". Sest täpselt nii suurema osa naisi ju mõtleb, kelle mehed naabrinaise kaissu ära eksivad. Ja mulgi soovitati nii mõelda. Miks blogilugeja siin endalt automaatselt ei küsi, et miks ma ei tahtnud petmist andestada?
Ma ei arvagi, et olin täiuslik abikaasa. Loomulikult ma tegin asju valesti. Ma tean ka seda põhjust, miks meie kooselu ei saanud jätkuda. Sest ma ei austanud oma abikaasat. Mehed vajavad seda. Neile pole oluline, et naine neid armastaks, aga lugu peab pidama. Ja seda ma ei teinud. Ma ei hakka ennast õigustama või selgitama, miks ma seda ei teinud, asi polnud niivõrd temas, kui minus. Ma olen väga nõudlik ja kriitiline. Olen enda suhtes ja eeldan parimat sooritust ka teistelt. See, et ma oma meest pidevalt taga utsitasin, saigi lõpuks määravaks. Ta ei jaksanud enam ja tal oli lihtsam leida keegi, kes imetleb teda sellisena nagu ta on, nõudmisi esitamata. Aga kas ma kahetsen seda? Ei. Sest ma ei eeldanud midagi sellist, mida ise ei teinud. See mees oligi äärmiselt võimekas ja suutlik, ainult mitte kuigi järjekindel ega ambitsioonikas. Ehk oleks ma pidanud teda tehtu eest rohkem tunnustama ja vaimustust ilmutama, ei tea. Ma tean seda, et minu süda on puhas. Ma hoolisin temast väga ja tegin kõik oma võimete kohaselt, et ta oleks õnnelik. Ainult austust ei suutnud väljendada nii, et ta rahule oleks jäänud.
Kõike seda ma kirjutan teeskluseta. Kahetsuseta olnu pärast. Ma ei vaeva enam ammu pead, et kas ma oleksin saanud midagi teisiti teha, et suhe oleks püsima jäänud. Ma ei näe vajadust õigustustel ega põhjendustel. See ei tulene sellest, et ma ei sooviks suhte purunemise eest võtta osalist vastutust. Ma olen nii palju juba kahelnud ning süüd tundnud. Mõelnud, et kui ma oleks ainult seda või teist asja teisiti teinud, siis… Ojadena nutnud lause peale "piisab kui üks abielu nimel pingutab, et see õnnelik oleks", sest äkki ma siis ikkagi ei pingutanud piisavalt. Kuidas ma siis kõigest sellest üle olen saanud? Sest see üks, kes võiks mulle seitset surmapattu ette heita, pole seda teinud. Mul on telefon täis sõnumeid temalt, milles ta mind ülistab ja ütleb, et ma olin talle suurepärane abikaasa, imeline ema tema lastele ja ta on uhke, et minuga abiellus ning kahetseb kibedalt, et mulle haiget tegi. Väga keeruline on selliste sõnumite valguses tunda süüd ja mõelda, et ehk ma siiski polnud piisavalt hea.
Miks siis mindi abielu rikkuma? Sageli me ei oska hinnata seda, mis meil on ja arvame, et mujal on parem. Ma arvan, et see ongi ehk kõige õigem vastus sellele küsimusele.
Kommentaarid
Postita kommentaar