Minu tavaline elu

Kui ma kunagi kõige oma esimese blogi lõin, oli selle nimi "Minu imeline elu". Tol ajal tundus mulle, et mu elu ja juhtumised on küllalt napakad, aga samas ka sellised toredad ja vahvad, mida maailmaga jagada. Siis juhtus see, mis paljude blogijatega varem või hiljem ikka juhtub, ma sain kriitika osaliseks ja otsustasin rohkem mitte kirjutada. Aga ei suutnud. Vabandust, spoiler 😁! Proovisin ühes teises keskkonnas, aga tol ajal mul väga palju aega polnud ja see platform oli ka imelik ning harjumatu, ning asja sellest lõpuks ei saanud.

Möödusid mõned aastad ja ma leidsin töökoha, kus praegu töötan. Ligemale aasta üritasin hästi tubli ning korralik olla, aga igavus hakkas ajudele. Otsustasin siis, et hakkan vaikselt uuesti blogistama. Tegelikult oli eesmärk oma originaalse blogi juurde naasta ja jätkata sealt, kus pooleli sai jäädud, aga ma ei pääsenud sellele enam ligi. No ja alustasin nullist. Lõin uue blogi ja neile, kes mind esimese blogi kohta kritiseerisid, neile ei hinganud uuest midagi. Minu imelist blogi ma enam luua ei saanud. Ilmselgelt. Seetõttu tegin minu tavalise. Sest mu elu ongi täitsa tavaline. Keskpärane. Lihtne Eesti elu. Kiiksuga.

Ma ei püüa oma elu kuidagi nimelt keeruliseks või absurdseks elada. See juhtub kuidagi iseenesest. Ma ei tee suurt midagi, mis vääriks jäädvustamist. Mul pole mitut magistrikraadi, ma ei osale poliitikas, ma ei päästa maailma - tavaline, normaalne inimene. Minusuguseid on terve ilm täis. No olgu, ütleme, et me tahame natuke erilisust minust välja pigistada. Ma olen pärit kakskeelsest perest. Ma abiellusin noorelt ja läksin mehele välismaalasele. Mul on neli last, kõik poisid. Ma otsustasin lõpetada ängistava suhte ja julgesin sellest välja astuda üksi, ilma hariduseta, töökogemuseta ning uue kallima poolt pakutava turvavõrguta. Ma pole ehk tüüpiline vaene paljulapseline üksikema kes ma oleks võinud olla - mul on oma kodu, töökoht ja isegi mõned hambad suus, ma ei sõltu teiste halastusandidest ja ma ei vihka oma laste isa. Ma avastasin küpses eas enda jaoks spordi ning tegelen sellega kirglikult. Ma olen paduusklik ja mitte mõnes pehmes ning sotsiaalselt aktsepteeritavas usulahus, vaid sellises, mille kohta te uudistes õuduslugusid loete. Aga kas see teeb mind siis eriliseks?

Ma usun, et iga inimene peidab endas lugu. Absoluutselt kõigiga meist juhtuvad iga päev suuremad või väiksemad imed, mis muudavad meie elu imeliseks. Enamus lihtsalt ei märka seda või nad unustavad selle, sest uut stimulatsiooni tuleb nii palju peale. Ja nii need lood jäävadki. Märkamata. Jäädvustamata. Jagamata. Sellepärast mulle Petrone Prindi "Mina sari" meeldibki - nii palju tavalisi erilisi lugusid mida maailmaga jagada. Kunagi üks mu töökaaslane ütles, et ma tulen iga päev tööle, nagu läheks peole, aga nii ju ongi ainuvõimalik elada, sest meil pole halli aimugi mis meid homme ees ootab ja kas homset tuleb. Minu lood, kätt südamele pandes, 98% neist on sündinud ühest suvalisest lausest, pilgust, hetkest, lõhnast, muljest, mõttest. Aga kuidagimoodi on need minu sees arenenud ja kasvanud täitsa suureks, iseseisvaks päris looks. Ja sellepärast ma arvan, et minu elu ongi tavaline. Täpselt nagu 80% inimkonnast. Me kõik ju oleme nii erilised. Aga kui kõik on erilised, kas see ei muuda meid kõiki siis tavalisteks?