Efektiivsusest

Vahel olen ma äärmiselt efektiivne, jõuan igale poole. Pesen aknaid, kasin autot, teen perele ilusa kolmekäigulise õhtusöögi, imen tolmu, puhastan akvaariumi, paigaldan põrandaliiste, vahetan voodipesu ja triigin taskurätte. Õhtu lõppedes tunnen, et olen olnud muljetavaldavalt tõhus. Tubli, kui soovite. Mitte meelega. Mitte kunagi meelega. Lihtsalt kõik need asjad vajasid tegemist ja juhtus nii, et ma jõudsin need ühe kalendrikuupäeva sisse mahutada. 

Üks päev olin lausa nii tubli, et küpsetasin koogi

Siis jälle on mul selliseid päevi, kus ma olen ebamõistlikult ebaefektiivne. Õhtul vaatab mu Garminilt vastu 877 sammu. Päevas. Mõistate? Ma isegi ei saa aru kuidas see võimalik on, aga näe, on. Need sammud tulevad sellest, et ma hommikul lohistan ennast voodist välja kempsu, kööki ja ülejäänu päeva veedan elutoa sohval. Mõned korrad päevas käin veel köögi ja vetsu vahet, aga kui vähegi võimalik, siis üritan ka neid pingutusi mitte ette võtta ja hõikan mõnd oma sajast lapsest, et need emmele võileibu ja kohvi tooksid. Telekast vaatan saateid, mis mitte mingil viisil ei stimuleeri mu ajurakke ja suhu ajan süsivesikuid mis agaralt stimuleerivad mu rasvarakke. Raisatud päev. 

Varem, kui ma noorem ja kohusetundlikum olin, siis mind piinasid sellised päevad kohutavalt. Ma võisin veel mitu päeva hiljem küüsi närida, et kuidas siis nii läks, et ma mitte midagi ei teinud. Milline mõttetu, kasutu kalts! Jube! 

Stiilinäited raisatud päevadest

Aga vaikselt olen ma õppinud sellest mitte hoolima. Mae on inspireerinud ja teisedki. Noh, et aga mis siis sellest, et sa siin ühe päeva või koguni nädalavahetuse ära oled "raisanud"? Mis karistuse sa selle eest saad? Millised trahviühikud tublidusepatrull sulle nüüd määrab selle eest? Ja üldse, kas sa pole mitte ära teeninud neid harvu laisku päevi? Enne seda olid ju päevas 22 458 sammu teinud, põhimõtteliselt oli sul juba selle päeva sammud ette tehtud ja oligi nüüd vaja need ära kulutada, et universumis ikka balanss püsiks. (Ma ei tea kas see on loogiline ja kas nutikella sammud nii töötavad, aga ütleme nii, eks?) 

Jõude olemist, puhkamist peab õppima. See ei tule mulle loomulikult. Ei saa mõelda nii, et ma teen kõik ära ja siis puhkan. Sest alati on midagi teha. Naise töö ei lõppe kunagi. Ikka on mingi sahtel, mis vajab sorteerimist, mõni sokk paikamist, toanurk tolmuimemist, retsept valmistamist. Ja see on hea. Olen vahel märganud, et kui lapsed on eemal ja ma olengi suutnud kõik nurgatagused ära koristada, kapid korda sättida, viimsegi soki nõeluda ja pesukastist kõik pesud ära pesta ning triikida, siis mind valdab teatud rahutus. Umbes, et aga mis ma siis homme teen? On mul üldse mõtet enam ärgata? Ja siis ma hakkan selles oma prillikiviks läikima löödud elamises ise segadust tekitama - jätan mõne hilbu toolileenile vedelema, söön taldrikult ühe küpsise ja kukutan "kogemata" puru vaibale, nuusutan kapis kleite, et ehk ma mõne siiski leian, mille saaksin pesukorvi pesemist ootama poetada - saboteerin oma efektiivsust, et mul oleks seeme edaspidiseks efektiivsuseks loodud. 

Nädala lõikes olen ma kõige tublim kolmapäeviti ja laupäeviti. Esmaspäevad on sellised, kus ma poole lõuna paiku korraks elavnen ja käin nurga taga uurimas, et kas ma ikka püksid panin õiget pidi jalga. Kui ma tööl olema ei pea, siis on üsna hea võimalus, et mul polegi pükse jalas, isegi mitte pahempidi. 

Käisin just kontrollimas, püksid on jalas ja õiget pidi.