Liistudest ja triikimisest

Mitte et ma oleks ametliku statistikat uurinud või ise mõnd küsitlust korraldanud, aga mulle näib, et suur osa mehi põlgab remondi juures kõige rohkem liistude paigaldamist ning naised kodutöödest triikimist.

Mäletan juba lapsepõlvest, et ema ja isa tülitsesid pidevalt paigaldamata liistude pärast. Hiljem, kui ma ühe mehega elasin, olid ka meil liistud aastate viisi paigaldamata. Iga kord kui ma elukaaslaselt selle kohta uurisin, vastas ta, et "varsti". Lõpuks ei viitsinud ma enam küsida, sest ma ei salli näägutamist, ja palusin ühel tuttaval liistud paika panna. Mees tuli suurima hea meelega, tegi paar tundi oma asja ja vastutasuks sai ainult ühe kohvikruusi. Noh, kohvi, kruus jäi siiski meile. Seepeale sai härra elukaaslane mõistagi ilgelt kurjaks ja teatas, et nii piinlik, mingite õnnetute liistude pärast kutsusid sõbra appi. "Ma ju lubasin, et ma varsti tegelen sellega!" Eks meil oli palju seda tegelikult. Tema lemmik sõna oligi "varsti". Kui suurt pilti vaadata, siis paar või paarkümmend aastat ongi ju "varsti" võrreldes näiteks valgusaastatega. Selles stsenaariumis olin mina pahalane, sest ei mallanud oodata seda piskut. Näitasin ise ohje haarates, et ei allu oma mehele ning soovin perekonnapea rolli üle võtta. Sain mis tahtsin, nüüd olengi perepea. Palju õnne mulle!

Liistudest räägib ohates ka mu ülemus, et ära hakka parem pihta nendega. Pool aastat juba magamistubadesse paigaldab liiste. Kui mul endal jõudis remont liistupaigutusfaasi, teatas vend, kes muidu oli igati traksis kõigega möllama, et kuule, nende liistudega on nüüd küll nii, et ma ei teagi… Aga ma isegi ei küsinud, kas ta saaks. Elutoas panin ka ise liistud. Nurkadesse ostsin spetsjomm katted ja polnud midagi keerulist. No ja nüüd oli isegi hõlpsam. Mul olid kasutusel tikksaag ja nurgasaag. Ühel päeval panin sirged liistud paika, kus kips all, sinna lasin kruvidega, kus betoon, noh, teate küll. Järgmisel päeval võtsin ette keerulisema töö ja püüdsin nurgad ilusti kokku saada. Võttis aega küll ja valesti läks ka päris korralikult, aga tehtud sain. Ja minu meelest üldsegi mitte halvasti. Ilmselgelt pole ma sealmaal, et oma CVsse lisada "õppind liistuproff" ja teistele ka ei läheks liiste saagima, aga oma kodus on mul natuke uhke tunne küll kui ma mõtlen, et esiteks, sain ma liistud siiski samas kuus paika kui remont lõppes, mitte kolm aastat hiljem. Ja kui just mingi tippehitusspetsialist läbi ei astu, siis üldmulje on isegi nende veidi naljakate nurkadega parem kui alasti seintega.

Kõverad liistud sobivad kenasti viltuste seinte ja mullitava tapeediga

Umbes sama teema on triikimisega. Ma arvan, et see oli üks esimesi kodutöid, mida mulle usaldati. Mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi eriliselt tubli või perfektne triikija (triikur? triikar?), aga kuna ema südamest põlgas triikimist. Üsna eredalt on meeles ka vahejuhtum kus ma triikisin ja mingil siiani arusaamatul põhjusel triikraua endale käeseljale panin. Jube valus oli. Aga valust suurem oli häbi. Triikisin edasi kuni ma valu enam ei kannatanud, siis läksin ka teatasin emale, et kuule mul siin veidi kipitab. Too hakkas siis jooksma ja Panthenol vahtu käe peale kallama. Terve esimene klass oli mul vasaku käe peal suur punane arm. Järelikult olin ma triikimise ajal alles kuueaastane. Huvitaval kombel ei tekitanud isegi see vahejuhtum minus kartust või vastumeelsust triikimise vastu. Ma ei läheks nii kaugele ja ei väida, et ma seda naudin, aga teatud võlu selles minu jaoks on. Ma triigin enamasti kord nädalas, kohe mitu tundi järjest. Samal ajal vaatan telekast mõnd filmi või juhendan lapsi õppimises. Ütleme lihtsalt nii, et ma ei saa aru miks teised naised seda nii väga vihkavad. Ja jällegi, ma pole selles kuigi osav. Kui ma triigin, siis triiksärkidele jäävad varrukatele jutid, mõnikord koguni voodipesule triikimisjäljed. Ma muide ei teadnudki seda, et ma triikimises sakin kuni Nipernaadi kunagi mu särki vaatas ja teatas, et ma ei triigi oma riideid. See oli tookord tegelikult triigitud rõivas, aga ilmselt siis mitte kuigi hoolikalt. Ja isegi see ei ole võtnud mult soovi pühapäeviti oma iidvana triiklauda kolistades elutuppa tarimast, pikendusjuhtmed seina lükkama ja veekannu kõrvale võtma, et oma iganädalase triikimisrituaaliga tegeleda. Palun ärge võtke seda nüüd nii, et ma hakkaks mööda kodusid käima ja teie triikimata käterätikuid pressima, aga minu meelest pole see üldse kuidagi vastumeelsem kodutöö kui näiteks vetsu küürimine või põranda moppimine.

Minu eelmine triikraud läks nädalapäevad tagasi manalateed, see on uus isend. Hea suur veepaak, pikk juhe ja raskust on ka piisavalt.

Piiksub kui ma ta ära unustan. Lülitab end automaatselt välja, kui temaga ei triigita, mis on suurepärane funktsioon, sest kes meist poleks kunagi tundnud õuduselainet mõtte juures, et kas ma ikka triikraua tõmbasin kodunt lahkudes seinast välja?

Kui ma midagi vihkan, siis see on kardinapesu. Seda ma lükkan küll iga kord viimase võimaluseni edasi. Jube kamasuutra on iga kord neid aasasid sealt lahti harutada ja pärast jälle tagasi panna. Käed väsivad sundasendist ära, tolmu lendab ninna, mingid aasad on raudselt katki või puudu ja siis säti seal neid kardinaid, et nad lõpuks jälle enam-vähem viisakad oleksid.

Laste tuppa panin hiljuti uued kardinad. 

Nagu kindlasti märkate, siis liiste mul poiste toas pole. Ootasin uksi. Uksed on olemas ja eks ma selle liistumajanduse võtan ka "varsti" ette

Milliseid kodutöid teie kõige rohkem vihkate ja millised on meeldivad, kuigi üldiselt neid ei sallita? Ja palun ärge öelge jälle, et triikimine 😃