Muinaslugu Andresest ja Kadrist

Inspireeritud tõsielusündmustest.

Elas kord Andres, tubli ja töökas eesti mees. Andres oli elus igasuguseid töid teinud, polnud nii-öelda kätele kukkunud. Sai hakkama nii fassaadi paigaldamisega, kui ka keerukamate ehitustöödega. Neid ehitustöid oligi Andres pärast 2008nda aasta suurt majanduskriisi nii Soomes kui ka Norras teinud. Ikka nii, et paar kuud seal, siis nädalake kodumail, vanemate külas, ja uuesti tööle. Tööd Andres ei kartnud. Tõelise eestlasena uskus ju temagi seda, et kui tööd teha, küll siis see armastuski tuleb. Armastust Andres välismaalt ei otsinud. Teadis alati, et need kõige õigemad naised ikka Maarjamaal mehi koju ootavad, tuleb nad lihtsalt üles leida. Aga enne pidi mees end üles töötama, raha teenima, maja ehitama ja auto Saksast tooma. 

Kümme aastat töötas Andres kodumaalt eemal, kuni lõpuks kõigest sellest villand sai. Kaua sa orjad võõraid Björne ja Jukkaid, vanus juba seal maal, et nüüd on ikkagi vaja koju tagasi tulla. Vanemad juba eakad, Eestis elavate sõprade jutu järgi on ka isamaal nüüd täitsa mõistlikud teenistused ja omaenese väikest Antsu ning Annekest tahaks ju põlve peal hüpitada, enne kui see päris vanadus peale tuleb. Tuligi Andres Norrast lennukiga Tallinna ja hakkas juba lennujaamas himuralt ringi vaatama. Noh, kas nüüd just himuralt, aga uudishimuga, et kas see paljukiidetud eesti naise ilu jätkuvalt paika peab. Olid ikka kenad need tütarlapsed Lennart Meri- nimelises lennujaamas. Naeratasid ja ulatasid talle lahkelt kohvikruusi. Kõik näis paika loksuvat. 

Erilist raha polnud Andresel aastate jooksul siiski kõrvale panna õnnestunud, sest elu Norras on kallis ja kõik mis sisse tuli, sealt sama kiirelt ka välja voolas. Kui midagi alles jäigi, siis oli vaja vanematele uus boiler muretseda või autole mõni viisakam velg alla. Aga ega see Andrest väga ei morjendanud, oma oskustes oli ta veendunud ja lehest võis ju ka lugeda, et Merko muudkui ehitab, küll temalegi seal tööd jagub. Selgus, et tööd oleks jagunud küll, kuid see tamp mis eesti poistel siin peal oli, polnud see millega Andres aastate jooksul harjunud oli. Põhjamaades on ikka kohvi ja suitsupausid tööandaja kulul. Siin tuli ületööd teha ja ka siis polnud kindel kas projekt õigeks ajaks valmis saab ning palka ikka makstakse. Mine või Norra tagasi! 

Sõber pakkus Andresele tööd veokijuhina. Pole küll otseselt erialane töö, aga load olid Andresel olemas ja nii sai vähemalt pauside rohkuse üle ise otsustada. Ka palk oli autojuhil parem. Lisaks ei pidanud külma ilmaga õues ehitusplatsil lõdisema. Töö ju meest ei riku. 

Vanemate kodus lõi Andres käed maja külge ja otsustas, et polegi mingit mõtet päris oma maja ehitada, kui vanemad nagunii juba seal maal, et varsti on kabelimats ja maja on suur niigi, mahub siia ka uus perenaine ning lapsedki. Lõi Andres majale uue voodri peale, paikas katuse ja vedas koguni uue torustiku majja. Ema oli rahul, kostitas poega ikka keedukartuli ja hakklihakastmega, paitas pead ja tõdes, et "küll mul on ikka tubli ja osav pojake." Isa oli ka uhke, kiitis külameestele Andrese kuldseid käsi. Nädalavahetustel sai Andres semudega kokku, istusid saunas, sõid poola krõpse ja jõid läti õlut peale. Kuulas Andres huviga kuidas mehed oma naisi kord kiitsid, siis jälle kirusid. Aga neil vähemalt olid naised. Isegi kui vingusid vahel ja elu põrguks tegid, ikka sai sooja keha kaissu võtta ja järelkasvugi toota. Igatsus pehme naisekeha järele kasvas kuust kuusse. Sai küll suuremas alevis kõrtsis tantsuõhtutel käidud ja jooke välja tehtud, aga need polnud siiski sellised naised, keda oleks kõlvanud koju tuua ja emale tutvustada. Proovis Andres ka internetis endale sõbrannat leida ja lõi Flirticus konto. Naisi oli seal jalaga segada, üks hullem kui teine. Kõigil mõni viga küljes. No ja lapsed ka enamasti mitme mehega taga. Meelelahutuseks võis nendega kirju vahetada ja kokkugi saada, aga naisematerjali nende hulgast ei leidnud. 

Pikkade pimedate õhtute sisustamiseks, hakkas Andres internetis ka muid asju lugema. Vaatas Delfit ja Perekooli. Sealt Perekoolist ta lugeski, et on olemas sellised tegelased nagu blogijad. Inimesed ise kirjutavad oma elust teistele lugemiseks. Nagu tõsieluseriaal. Luges ühte blogi ja siis natuke teist, kuni siis lõpuks ühe Kadri-nimelise blogija lehele sattus. Tundus selline õrn ja habras kirjaneitsi. Kirjutas oma raskest elust, kuidas mees pettis ja ta kolme lapsega maha jättis. Miski Andreses liigahtas ja kuigi talle Kadri alguses eriti ei meeldinud, siis midagi temas siiski oli, mis ikka ja uuesti Andrest tema poole tõmbas. Hakkaski Andres regulaarselt Kadri blogi lugema. Sai teada, et naisterahvas on juba mitu aastat omapead lapsi kasvatanud, vaikset viisi kodu remontinud ja muidu paistis ka selline tubli ja töökas olevat. "Kui poleks neid võõraid kutsikaid, siis võiks ju isegi tutvust sobitada" mõtles Andres, aga noh, ega ema heaks ei kiidaks seda. 

Kahju oli Andresel Kadrist. Vaeseke püüab terve elu olla hea ja tubli, aga satub pidevalt ühe mölaka juurest teise juurde. Alguses arvas Andres, et naine ise süüdi on. No tavaliselt ju oli nii, sõprade pealtki näinud, et kui minnakse küla peale teise naise soojust otsima, siis seetõttu, et oma naine on lastega pidevalt hõivatud ja enda eest enam hoolt ei kanta. Ka seksiga pidid naised pirtsutama. Kõik ju teadsid seda! Naise eesmärk elus on lapsi saada. Kui see on täidetud, siis polegi naisel enam muud teha kui lapselapsi ja surma oodata. Täpselt nagu Andrese ema. Ainult, et selle Kadriga olid veidi teised lood. Piltide pealt vaadates polnudki too kõige koledam ja paksuks oli ka keeruline teda kutsuda. Lugedes selgus, et daam tegeleb ka spordiga. No jah, ilmselt siis on tal lihtsalt niru iseloom, sest ega ükski normaalne mees ei jäta maha kolme last, kui naine vähegi pandav on. Mis aga lugedes selgus, siis mees ei jätnudki Kadrit maha, vaid too mehe hoopis litsilöömise pärast välja tõstis. No jah, tähendab ikkagi see Kadri oli voodis külm nagu Titanicu põhja uputanud jäämägi. Kõik selge. Kena, külm, habras ja hell naine. Armas kuidas ta remonti tehes teibiga naelu seina kleepis ja nööpnõeltega liiste põranda külge kinnitas. Sellele naisele oleks just Andrese sugust tublit töömeest vaja. See voodieluleigus muret tekitas, aga Andres mõtles, et ehk pole naine lihtsalt üht korralikku meest veel tunda saanud ja kui tema tuleks ning Kadri maha niidaks, siis muudaks naine ka oma suhtumist. 

Andres oli oma peas juba kõik välja mõelnud, kuidas ta maja valmis saab, sellesse korraliku tänapäevase, kõigi mugavustega köögi ehitab, kus Kadri saaks kaneelisaiu ja kapsapirukaid küpsetada, kena valge planguga ääristatud aiamaa köögiakna alla, kus noor perenaine saaks tilli ja peterselli kasvatada, ehk isegi kasvuhoone maja taha, et saaks talvel jõululauale omatehtud hapukurke panna. See, et Kadrile ka raamatuid meeldis lugeda, see Andrest pisut häiris, sest nendest kunstiinimestest polnud ta kunagi õiget sotti saanud. Mida sa raiskad aega raamatutarkust pähe tuupides, kui selle asemel võiks mõne priske põrsa kasvatada või kangastelgedel vaiba kududa? Aga see on nende linnainimeste häda, aega vabalt käes, hakkavad igasugu lollusi genereerima. Too nad korra maale värske õhu kätte, pista kõblas pihku ja kaovad ka need hullud mõtted. Inimene on ikkagi töö jaoks loodud. Eriti naine. Seda oli Andres oma ema pealt õppinud. 

Selliseid mõtteid heietades möödusid Andrese tööpäevad ja elu oli kuidagi kergem. Oli nagu mingi lootus, et jaanipäevaks saab maja juba nii kaugele, et võiks ka Kadri külla kutsuda. 

Ja siis see lits tegi midagi ennekuulmatut! Kirjutas blogis sellest, kuidas ta mingi mehega öösel võsas tonksutamas käis. No loomulikult ei kirjutanud ta otse nii, need kirjanikud ju läbi lillede kirjutavad, umbes, et käis "autoga mere ääres lainete loksumist kuulamas". Aga Andres sai aru küll, mida see tegelikult tähendas. Ja mõelda, tema oli veel kaasa tundnud sellele eidele! Vastik! Korraks Andres rahunes, sest näis, et see nilbe nahktagis ja sorakil vuntsidega oss viis ta oma vana volksuga võssa ja poolenisti vägistas tütarlapse. Oli ju Kadri siiski selline habras ja õrnake, haavatav ja naiivne. Ta ei saanud ilmselt arugi kuidas see jõle jõmm teda alatult ära kasutas. Kui Andres sellest Kadrile blogisse kirjutas, lootis ta, et nüüd saab Kadri aru, kes temast tegelikult ja siiralt hoolib ja teeb ehk ise esimese sammu lähema tutvuse sobitamise suunas. Aga ei, see lipakas võttis kätte ja teatas, et teda pole keegi ära kasutanud, kõik oli kokkuleppeline ja see kestab juba aastaid. Jultunud hoor! Pole siis ime, et mees ta maha jättis, tal olid raudselt juba abikaasa kõrval mitu meest madratsi vahel ja ise veel mängib süütut ohvrit. Milline kalts! Andres andis Kadrile veel mitu võimalust, et too ikka aru saaks ja kahetseks, näeks asju selgelt. Aga naine keeldus. Loll ka veel peale kauba! Või siis valetas meelega? Ajas siin Andresele igasuguseid mõtteid pähe, ise kavalalt pihku itsitades. Jätab mulje, et puhtake ja armas, aga tegelikult tõmbab siin küll naabrimehega, küll täiesti suvaliste tüüpidega ringi. Rõve jälkus! 

Sellised need naised on, tõdes Andres. Üks hullem kui teine. Kui esialgu tundubki, et viisakas ja korralik neiu, siis pärast selgub ikka, et samasugune liiderlik mõrd nagu kõik teisedki. Niisiis asus Andres taas Flirticust endale naist otsima. Kui mitte aiamaale kapsaid kasvatama, siis vähemalt üheks ööks kaissu võtmiseks. 

Ja kui Andres veel Alatskivi pubist endale naist pole koju vedanud, siis käib ta ikka Kadri blogi lugemas ja tolle valeliku litsi lugude peale kulmu kortsutamas.