Tegelikult oli mul loole mitu pealkirja. Üks variantidest oli "Üks kord ammu Dollywoodis", aga see ei kõlanud üldse loogiliselt, sest Dollyga pole lool midagi pistmist, ei Partoniga ega selle kloonitud lambaga, nii et milleks lugejaid eksitada? Ja üldse, mis haige kalduvus mul on oma postitustele pornofilmi tiitleid panna? Kaalusin ka "Tavaline esmaspäev", aga ma ei tea, see kõlas kuidagi meh. "Trennilood" oleks võinud ju olla, aga siis ma mõtlesin, et spordipõlgurid panevad lehe kohe kinni, kuigi ma tegelikult spordist väga palju juttu ei tee. "Juhtumisi" ka ei saanud panna, sest kõik juhtus ühel päeval. Igatahes, nüüd siis teate millised katsumused vaese blogija hinges toimuvad, enne kui ta oma lugusid kirjutama asub.
 |
See kõige tagumine, suure pea, inetu soengu ja eksinud pilguga plika olen mina. Juba lapsena olin eksinud ja segaduses |
Niisiis, ühel ilusal esmaspäevasel õhtupoolikul, saabusin mina kogu oma ilus, seda peab nüüd natuke eraldi selgitama, ilusana ma ennast tegelikult ei tundnud, ikkagi esmaspäev, on ju, ja lisaks veel see, et ma eelmisel õhtul avastasin, et mu ilusad trennipüksid, need mis mind saledaks teevad, olid pesemata ja ma pidin oma vanad väljaveninud retuusid võtma, sest ma ei käi ju ikkagi moeetendust andmas trennis, vaid sporti tegemas, kelle asi see on kuidas ma välja näen? aga noh, endal on parem tunne, kui riided mind kaunistavad, teisi asju oli veel, mis mu enesetunnet just ei kergitanud. Ronisin siis kolmandale korrusele, mis on tegelikult minu jaoks neljas, sest auto pidin maalausesse parklasse jätma ja seal Väike Järve keskuses on eriti haige süsteem kuidas parklast klubisse jõuda. Põhimõtteliselt võiks minna liftiga, aga see venib nagu siirup südatalvel ja trepist minnes jõuab kiiremini. Aga... aga see trepp läheb 0 korruselt esimesele korrusele õue! ja ma pean astuma tänavale ning kaks meetrit kõndima, et järgmine koridor leida ja alles siis saan spordiklubisse viiva trepi peale. Või siis sõita eskalaatoriga esimesele korrusele, kõndida 30 meetrit ja ikkagi õue minna ning sealt treppi mööda kolmandale. Ausalt, ma tahaks kohe näha seda arhitekti ja tal kõvasti kätt suruda sellise keniaalse* lahenduse eest. Mis muidugi üldse midagi katastroofilist pole, sest trepid mulle meeldivad, ma ei käi ju trennis, ma teen trenni - nägite jah, mida ma siin just praegu tegin, märkasite?
Astusin spordiklubi uksest sisse ja seal peab ennast arvutis sisse registreerima, kaks arvutit on, millest üks on juba katki, spordiklubi avati märtsis! Teate, ma ei hakka parem… Igatahes, selle ühe ees seisab siis meesterahvas eriliselt hädise ilmega, vaatab abiotsivalt teenindaja poole, aga see tegeles seal parasjagu küünte viilimise või millegi muu sama olulisega, ega märganud. Mees küsib siis minult, et kuidas siin peaks auto registreerima. Eem… mulle eelmisel nädalal öeldi, et midagi ei pea registreerima, isegi kella ei pea panema. Kuni me seda seal arutasime, siis hüppas mu seljatagant üks tibin ja regas ennast klubisse. Nagu!?! Sa ei näinud, et siin on järjekord või? Ärritusin tugevalt ja teatasin valjusti: "Väga viisakas!" Rõhutasin sõna viisakas. Et kõik saaksid aru, kui ebaviisakas see neiu oli. Tegelikult tahtsin ma ta blondeeritud juuksepikendustest kinni haarata, põrandale pikali tõmmata, käed selja taha väänata ja sisistada: "Palu vabandust, bitch!" Jaa, ma ei ole eriti kena inimene. Ilmselt juba saite aru. Näiteks üks päev võtsin ma täiesti kohatult ja alusetult mingite automarkide kallal. Saladuskatte all ütlen ma teile, et ma autodest tegelikult mõhkugi ei jaga. See on umbes sama, et ma võiks referaadi kirjutada sellest, miks Makita haamer on parem kui Boschi oma ja kehvem kui Milwakee toodetu, ainult sellepärast, et ma Makitat endale lubada saan, mingit muud head ja loogilist põhjust pole. Sama on autodega, mul on kinnisidee, et üks võib olla parem kui teine, aga seda ideed pole ma kunagi vaevunud põhjendama. Ma pole otsinud internetist artikleid Volvode plusside ja miinuste kohta ega võrrelnud neid teiste markide plusside ja miinustega, ma lihtsalt jauran. Ise saan aru sellest küll, aga peatuda ei suuda. Ühesõnaga - s*tt iseloom on mul.
Ausalt, ma vihkan seda, et mul juba enne trenni niimoodi tuju ära rikutakse. Korraks kaalusin tõsimeeli seda, et pööran otsa ringi ja lähen hoopis koju, aga kui ma juba värske talgi lõhna tunnen, siis on väga keeruline mind trennisaalist koju tagasi meelitada. Ajasin oma inetud püksid jalga, saatsin sõbrannale sõnumi selle kohta, millised tropid sporti teevad ja läksin oma musirulli - tõstekangi - juurde ning hakkasime miilustama. Silmanurgast nägin kuidas mu seljataha hiilib seesama meeskodanik, kes oma autot üritas miskisse süsteemi registreerida, raudselt sõidab Volkswageniga, mõtlesin mina. Tavaliselt kui keegi spordiklubis sind ainiti vahib, ei tähenda see üldse seda, mida see muidu tähendaks, noh, et sa hirmus ilus oled ja õudselt vastupandamatu, vaid hoopis seda, et sa oled parasjagu omistanud treeningseadme, mis kellegi teise jaoks ka ihaldusväärne näib. Sellepärast ma pöördusingi ja teatasin, et mul on veel viimane sett oma kullakesega, siis puhastan ära ja mees võib temaga edasi mürada. Ja teate mida tüüp mulle ütles? "Sul on juba nii ilus keha, milleks veel edasi treenida?"
Ei, päris ausalt ütles seda. Mul kukkus lõug kolksatusega vastu kangi. Kogusin end, naeratasin ja ütlesin, et noh, ikka tahaks ju suuremat lihast. "Oi, aga see pole ju ilus!" Eino, hakkab pihta! Vastasin, et ega naistel see lihas eriti suureks nagunii ei kasva. "Aga äkki sul kasvab, kunagi ju ei tea?" Hehe, sõbrake, mis sa arvasid, et ma auto maaalusesse parklasse tagurdades ja autost välja astudes olin 93 kilone võdiseva tagumikuga mammi ja kuni ma trepist ähkides üles ronisin, siis - kabuum! - oligi mul ühtäkki see, tema sõnade järgi, nii ilus keha või? See, mida ta enda ees näeb, on viimase seitsme aasta higi, veri ja pisarad kõigi söömata jäänud šokolaadikookide pärast, see pole juhus, ega õnnelik õnnetus. Loomulikult sain ma aru, et ta tegelikult mulle lihtsalt ligi ajas, päris nii naiivne ma ka pole, et sellistest asjadest mitte aru saada. Tänasin teda armsalt naeratades ja jätkasin trenni.
Täitsa vahva, kui niiviisi tähelepanu pööratakse ja komplimente tehakse. Ainult need järgmised korrad oleks võinud ära jääda. Kui ta neljandat korda mind otsima tuli, siis ma peitsin ennast hantliriiuli taha ja palvetasin, et ta mind ei näeks. Ma ei taha siin kasutada seda a-tähega sõna, aga oli küll veidi ebameeldiv. Eks meestel on raske. Ta ju korra ütles midagi ilusat, ma naeratasin, järelikult meeldis, ta arvas, et võiks veel korra midagi öelda, et äkki mulle jälle meeldib, kuidas tema pidi aru saama, et ühest korrast piisas? Häda minuga. Miski ei sobi. Elektrik ei sobi, meeldiv mees spordiklubis ei sobi. Vaesed mehed, kui nad ainult teaks, et minu tüüp on see, kellele ma ei meeldi…
*Ma tean küll, kuidas geniaalne kirjutatakse, lihtsalt igaks juhuks mainin. Aga raamatus "Vanaema saatis mind vabandust paluma" kasutati eriliste geeniuste kohta sõna "keenius" ja see hakkas mulle sellevõrra meeldima, et võtsin oma sõnavarasse üle. Veel üks äge väljend lisandus sealt "reaalsushäire", mõni kohe on andekas, midagi pole teha, tuleb kopeerida.
Kommentaarid
Postita kommentaar