Püksid
Kord iga paari aasta tagant, kujutan ma endale ette, et ma võiksin omada ja avalikus kohas kanda lühikesi pükse. Selliseid kus kintsud on paljad. Ühed sellised püksid on mul juba sada aastat tagasi ostetud, ma arvan, et enne esimese poja sündi, aga need on sellised "kodupüksid". Nendes ma koristan. Inimeste sekka eriti neis ei kipu. Aga on ette tulnud, sest pahatihti on nood ainsad lühikesed püksid mu garderoobis. Sest see tunne, et mul on lühikeste pükste kandmise kintsud, läheb mul enamasti väga kiiresti mööda. Umbes kolmkümmend minutit pärast seda kui ma olen shortside eest tasumiseks krediitkaardi makseterminalist väljatõmmanud. Nii need püksid istuvad seal kapis, mõnitavad mind, kuni ma nad salaja taaskasutuskeskusesse nihverdan, et keegi mu ogaruse tunnistajaks ei peaks olema. Paar aastat hiljem hakkan ma jälle endale ette kujutama, et mul on siledad sääred, mida julgeb inimeste sekka jalutama viia. Surnud ring.
 |
| New Yorgis tundusin endale täiega sale ja ostsin lausa kaks paari lühkareid. Ja ma tol aastal ei joonud üldse. Mina ei tea millega seda meeltesegadust põhjendada |
Bikiinid
Nendega on sarnane lugu kui püksikestega. Ainult selle erandiga, et ma tavaliselt saan enne ostmist aru, et mul pole bikiinikeha. Ja palun ärge tulge mulle rääkima, et "kõik kehad on bikiinikehad". Mul on siiralt hea meel kõigi üle, kes suudavad nii mõelda ja oma kompleksidest üle olla. Ausalt. Ma alati väikse kadedusega vaatan neid naisi, kellel on päästerõngad ja voldid ja kõik see mis minulgi, ning tihti veel kordades rohkem, ja kes ei lase sellest ennast kammitseda, vaid naudivad elu täiel rinnal. Mina ei suuda. Mul on piinlik ja häbi.
 |
| Mul on trikookeha |
Kübar
Kübaraid on mul olnud küll elus. Ma olen hingelt romantik ja arvan, et jube ilus ning nunnu on pikas valges kleidis, päiksekübara all peidus, mööda linna liikuda ning pilke püüda. Fakt on see, et mul on väike pea. Ja mitte ülekantud tähenduses. Teate ju küll, et suurus pole määrav vaid see, mida sa sellega teha mõistad 😉. Aga peavarjude, iseäranis kübarate, leidmine on üks paras peavalu. Poes võib kõik vink-vonks tunduda, aga kohe kui ma koju jõuan, vajub kübar viltu, sest miski ei hoia seda paigal. Nagu konksu otsas ripuks, vajub viltu, silmadele, kukub ära - sada häda. Ja kui juhtub tuuline olema, või teen ma lihtsalt mõne hoogsama sammu, siis lendab see töllerdis üldse minema. Ja nii ongi, et mul on kaks kena kübarat, mida ma talvel kannan, vildist ja piisavalt tihkelt ümber mu kolba, et ma neid poolel teel ära ei kaotaks. Suviste, laiaäärega romantiliste kübarate, jaoks jääb mul füüsilistest atribuutidest vajaka.
 |
| Siis kui ma 30 ruutmeetrit suuremas korteris elasin, võisin ma omale aksessuaare koguda, mida kord aastas kapist välja võtta |
Päevitamine mulle ei istu. Ma ei suuda ühe koha peal passida ja mitte midagi teha. Mulle ei meeldi ka pruun olla. Aga väike jume mulle meeldib. Mul on vedanud, et selline väike jume tuleb mulle hästi kiiresti. Eelmisel pühapäeval käisin maja taga päevitamas. Esiteks ma otsisin riideid. Leidsin ühe lühikese kleidi. Mingit tekki, mida peki alla toetada ja termosega "kohvi", sest meil ei tohi enam hoovis veini juua, aga termosega võib 😉. Veel oli mul raamatut ja patju vaja. Ja midagi näksida. Ja vett. Jõudsin hoovi ja sättisin ennast pikali. No keeruline oli. Pekk oli kõik kintsudel, kuigi minu mugavaks äraolemiseks peaks see hoopis paarkümmend sentimeetrit kõrgemal asetsema, ja ma ei mõtle praegu kõhtu, vaid seda teist kohta. Saatsin lapsele sõnumi, et viska veel mulle paar patja õue. Viskas. Nii hea ikka on esimesel korrusel elada. Varsti hakkas mul palav. Läksin koju riideid vahetama. Pidingi need oma rõvedad kodupüksid jalga ja spordirinnahoidja selga ajama. Kolm tundi "päevitasin". Väga pettunud olin, sest pruuniks üldse ei saanud. Ja nüüd ma olen otsustanud, et mul on vaja osta bikiinid, või vähemasti lühikesed püksid ja päevitustool, et koduaias raamatut lugedes see jume kinni püüda. Kübarat ei osta, mul on nokats. Täiesti otstarbekohased suvised väljaminekud, arvestades, et meil on suvi tavaliselt siis kui ma tööl olen.
Tule Soonleppa, siin võib veini avalikult hoovil juua! Aga no ma saan aru, kui kivilinn on Su välja koolitanud ja Sa termosega häbelikult kadaka taha varjud :D
VastaKustutaSelline plaan mul oligi, ei mingeid termoseid ;)
KustutaKübarate peashoidmiseks oli vanasti selline aksessuaar nagu kübaranõel, sellega kinnitati juuksekrunni külge. Ma kord kaltsukast leidsin ühe, aga kahjuks kadus tal see ots ära, millega nõela pärast kübarast läbitorkamist fikseerida, et ta kohe tagasi ei libiseks. Fantaseerin vahel, kas suur haaknõel (ma mõtlen neid päris suuri ilu-haaknõelu) teeks sama töö ära.
KustutaJaa, nendest nõeltest olen minagi kuulnud. Vanalinnas on üks kübarapood, ehk sealt isegi saaks seda?
Kustuta