Suurema osa oma elust olen ma püüdnud lahti kodeerida seda, mida mehed mõtlevad. Edutult. Paar aastat tagasi andsin alla. Ma ei viitsinud enam. Sest mingit loogikat selle taga ei olnud.
Jah, öeldakse küll, et mehed on lihtsad ja konkreetsed, ütlevad seda, mida mõtlevad. Jada, jada, jada! Tutkit brat!
Vahel olen ma täiesti veendunud, et ma mõnele mehele meeldin, kuna ta tahab minuga jutustada. Ise. Vabatahtlikult. Otsib minuga kontakti. Räägib olulistest asjadest ja mitte nii väga olulistest. Noh, ja minu, naiselik ja äraspidine loogika, ütleb mulle, et höh-hö, tüüp on sust sissevõetud, tahab suga hängida. Ja fain, ütlen ma endale, pole ju kõige koledam vend, võin ju jutustada, natuke meelitav on ka, kui ligi ajab. Ja sellega asi enamasti piirdub. See ei arene kuhugi. Noh, siis minu naiselik loogika ütleb, et okei, järelikult ma ikkagi niiväga ei meeldinud talle, noh, et mingit hülge möla võib vahel suust välja ajada, aga sellega asi piirdub. Mina oma aktsiaid sellise mehe peale ei panusta. Sest mind on ju välja koolitatud ja mulle pähe raiutud, et kui sa PÄRISELT mehele meeldid, siis ta TEEB midagi. Sest naised on ju sellised, kes vihjavad ja õrritavad ja jäävad siis ootama, et mehed midagi teeksid. Nii need asjad siin ilmas toimuvad. Nii on mulle igatahes väidetud.
Ja kui sa aegajalt nagu tunned, et kuigi mõttetust plärast asi kaugemale ei arene, siis seal taga ikkagi on midagi enamat. Ja sa mõtled, et äkki tal on PÕHJUSED, miks ta midagi ei TEE. Ise ju ei saa teha, sest see pole naiselik, ega kohane. Mis siis, et me elame 21. sajandil, ikkagi peavad naised pilk looritatult, põsed õrnalt õhetades, käed süles istuma ja OOTAMA, et keegi teine midagi TEEKS. Ja kuigi see tundub täiesti arulage ning napakas, siis sa teed seda, sest ühiskond. Ja noh, eks vaatamata kõigele, oled sa oma südame südames ju ikkagi naine ja tahadki, et mees oleks mees ja midagi TEEKS. Sest, olgem ausad, sa oled vahel trotsinud ka ühiskonna ettekirjutisi ja ise asju TEINUD, ning kuigi sul mingit traumat nendest pole, siis tunne päris õige ka polnud ja kuna need asjad püsima ei jäänud, siis kuklas tiksub mõte, et ei jäänud püsima, sest sina olid algataja. Kui oleks vagusi istunud ja OODANUD, nagu ühele naisele kohane, siis ehk oleksid asjad teisiti kujunenud. Jah, me naised oleme suured ülemõtlejad. Või oota, vabandust, üldistada ei tohtinud. See konkreetne naine siin on ülemõtleja. Teiste kohta ei tea, pole voli kinnitada ega ümber lükata.
Kõigele sellele vaatamata, aegajalt juhtub midagi, mis sind veenab, et vahel meestel on PÕHJUSED, miks nad midagi ei TEE. Aga loomulikult keelitatakse sind ruttu, et need PÕHJUSED pole kellegi PÕHJUSED, sest kui ta PÄRISELT, TÕESLISELT jne, sind tahaks, siis kusagil on keegi, kes teab kedagi, kes kusagilt luges, et üks mees jättis oma pere maha ja teine vahetas usku ja kolmas kolis Austraaliast Eestisse suure armastuse pärast. Ja kuigi sa tead, et jah, kõik võib olla, siis sa annad endale aru, et sina pole see naine, kelle pärast selliseid hulljulgeid tempe tehtaks. Põhjused, mis on, on kaalukamad, kui misiganes tunded. Ja see kõik on okei, sest sa oled nagunii alla andnud, loobunud, käega löönud ja jäänud uskuma seda, et sa tegelikult ei väärigi.
Sest sul on üks sõber. Kes on aastaid olnud sõbralik, aga kellel on VÄGA MÕJUV PÕHJUS. Ja kuigi ta sulle meeldib, igati, ja näib, et ka tema otsib su seltsi, siis midagi konkreetset ega käega katsutavat pole. Ja see kassi-hiire mäng muudkui kestab, aastaid. Vahel sa pisut nügid teda, üritad teda lahti kodeerida, ent need signaalid mis sa talt saad, on kõike muud kui üheselt mõistetavad. Ja kuna sa oled ju harjunud, et kui midagi ei tee, siis järelikult tähendab see seda, et midagi pole. Ja sa lepid sellega. Sest esiteks, selline mees ei vaata kunagi sinusugust naist. Sa ei ütle seda tagasihoidlikusest, sest sa saad aru, et sa oled heal päeval nõrk 6, aga tema on oma kõige halvemal päeval ikkagi tugev kümme - pealaest varbaküünteni veatu, ja me ei räägi siin praegu ainult välimusest. Ning ärgem unustagem seda, et tal on VÄGA MÕJUV PÕHJUS. Kui täpsem olla, siis lausa kolm.
Kuid siis, ütleme et nõrkushetkel, saavad emotsioonid põhjustest tugevamaks. Ja sa saad teada. Asju, mida sa kunagi ei lootnudki, mida sa ei osanud uneski näha. Ja sa mõtled, et kust kohast see nüüd siis äkki tuli. Kuigi midagi pole ÄKKI kusagilt tulnud, vaid vaikselt vagura pinna all mullitanud, lihtsalt sina ei osanud aimata, sest kõik MÄRGID veensid sind ju vastupidises.
Niisiis, mingeid märke tegelikult pole. Kõik on jama.
Ülemõtlemine on raamatutega ravitav. Soovitaks "Mida naised tahavad" Gottman.
VastaKustutaNaised tahavad, et neid armastataks. Lugesin kusagilt raamatust. Ma ei tea kas see päriselt õige on, aga mulle see mõte meeldis, lõi pildi selgeks :)
Kustuta