Töörindel muutustega

Hoiatus: järgnev tekst sisaldab tavapäraselt rohkem inglisekeelseid väljendeid. Palun estofiilidel lugemine vahele jätta või võtta enne lugemist tabletid (loe: vein) sisse. 

Üüriäri on omamoodi äri, nüanssidega. 

Ettevõte, milles ma töötajana kirjas olen, on äripindade rentimisega tegelenud üle kümne aasta, ligemale kakskümmend lausa. Mis tähendab, et üürileping on detailne ja mahukas. Ning loomulikult üürileandja kasuks kallutatud. Aga rentnike puuduse üle me ei kurda. Meie jaoks on tavaline see, et täituvus on 100%. Kui lugejate hulgas on kinnisvaraärikaid, siis te teate, et see on pigem erand, kui reegel. Võin vist julgelt öelda, et circa 70% on pikaajalised üürilised, need kes on siin olnud kauem kui mina. 

Nende aastate jooksul, kui ma olen siin kohvi joomas käinud, on klientuur läbi teinud teatud muutused. Esimene laine tuli umbes poolteist aastat tagasi. Siis tõmbasid kõik tähtsad IT-firmad oma ruuterid seinast välja, lõid läpakad plaksuga kinni ja läksid ilusatesse, uhketesse klaaslossidesse, kus kontoritaburettide asemel on massaažitoolid ja kohvi serveerib otse Pariisist saabunud barista, või vähemalt mina kujutan ette, et nendest alates 15€ ruutmeetrihinnaga kontorites selline elu käib. Nende asemel kolisid sisse neiud, keda võiks koodnimega "ilu päästab maailma" kutsuda. Neile pakume me suhteliselt ideaalilähedasi tingimusi - kesklinn, väiksed valgusküllased puhtad ruumid ja äärelinna hinnad. 

Üldiselt ei sea me klientuurile rangeid nõudmisi. Jah, teatud valiku me klientide osas teeme, aga kui on maksejõuline, siis tehku ruumides mida tahab. Mõni teebki. Mida tahab. No ja siis kõrvalrentnikud räägivad meile ärist eesti moodi. (Mul on siin viimasel ajal nii palju liikumist olnud, et julge kirjutadagi, pärast tekivad mul äkki pahandused (loe: korrakaitseorganid ukse taha).) (Ausalt, Mae, ma ei pane neid sulge siia Sinu kiusamiseks (ma alles hiljuti sain teada, et Sulle sulud väga ei imponeeri (ilmselt peaks hoopis komadale rõhku panema (anna siis andeks, eks?))).) Kuna siin kunagi varem, enne minu aega (anno Katarina), on juhtunud ka seda, et ülemus õhtul AKs nägi, kuidas politsei rentnikele illegaalsete hasartmängude korraldamise tõttu reidi korraldas, siis hoiame me asjadel silma peal, noh et üllatusi poleks.

Pärast Viirust tekkis teine laine üürnikke, kelle kohta minu sisetunne igasuguseid alarmid üürgama paneb.

Juhtum 001. Saabus kena noor neiu, kes teatas, et tema esindab üht ettevõtet, kelle omanik asub väljamaal. Vaatas ruumi üle ja ütles, et sobib. Kuna esindab, siis on vaja, et lepingu allkirjastaks omanik, mitte esindaja, kes firma B-kaardil ei figureeri. (Vahepeal tegin ma daamile taustauuringut. No minu jaoks on see, kui isik on viies või enamas ettevõttes osanik, kahtlane. Et mis siis toimub õige? Kas sa ei suuda otsustada, mida sa oma eluga teha tahad ja muudkui sitsid erinevate firmade vahel või… Või tegeled sa hoopis mõne rahapesu skeemiga? Aga ma väga ei süvenenud nendesse teistesse ettevõtetesse, mul pole siin viitsimist võõraid inimesi googeldada, ma googeldan pigem iseennast, teate küll.) Või siis volitus. Tuli neiu koos volitusega. Tundus õige asi. Saatsime lepingu, allkirjastati ja meie väljastasime arved. Neiu saadab sõnumi, et maksis arved ära, millal võtmed kätte saaks? Aga raha pole. Mitu päeva raha pole. Kirjutasin uuesti tütarlapsele, et show me the money. "Aga ma ju kirjutasin, et maksin ära!" Jah, kirjutasid küll, lilleke, aga mida pole on raha! Siis saabus vaikus. Kolm päeva hiljem kirjutab mulle, et uuris asja ja kuna tema pole ettevõtte omanik, siis lükkas pank makse tagasi. Nüüd ta peab minema notari juurde oma volitusega ja kui see tehtud, siis saab pangast uuesti ülekande teha, et oodaku me veel temaga veidi. Mnjaa… olen vist kirjutanud juba varem mida ma kõigest sellest arvan. Kui sul on üks jama teise otsas, siis sa pole mul pikaajaline klient. Isiklikult mina saadaks sellised kohe minema. Aga ülemus keelas ära. Ütles, et me ei saa praegu pirtsutada. Nipernaadil on selliste olukordade kohta üks väga ilus ütlemine: there are no shortcuts without shortcomings. Jah, täna me võime kliendi saada, aga kahe kuu pärast hakkame uut otsima, sest nende väljamaa omanikega, kes ise ilmselt ei teagi, et nende eest on kuhugi Eestisse mingi firma loodud, otsid oma raha pärast taga nagu tuult väljal. Raha laekus meile kolm nädalat peale arve väljastamist. Üldsegi mitte pangast vaid mingist minu jaoks täiesti tundmatust maksekeskusest. Now we wait.

Juhtum 002. Kiri maaklerilt, et tema klient soovib ruumi üürida. Klient pole kordagi kohal käinud ega ruumiga tutvunud. Klient, nagu õigesti aimasite, pole kohalik. Teda esindab jurist (hirmsasti tahaks siia jutumärgid ümber panna (ma siia panen, siis saan öösel rahulikult magada "jurist" (huh, kohe kergem hakkas))). Ettevõte registreeritud aadress on postkasti number. Ma arvan, sest minu teada meil ei ole Roosikrantsi tänaval pilvelõhkujaid, kus saaks korter number 1062 olla. Kuigi Tallinn pidevalt areneb ja kes teab, ehk ongi seal mingi torn kerkinud, pean korra aknast välja vaatama. Vaatasin. Eip, mina küll mingit torni ei näe. Helistan maaklerile ja küsin, et kas ta kliendile taustakontrolli on teinud? Et millega ettevõte tegeleb ja kas on maksejõuline? No maakleri teemal ma ei tahaks siinkohal sõna võtta, olen juba kirjutanud ja kes tahab võib siit üle vaadata, minu arvamus pole vahepeal muutunud. Maakler teatab mulle, et jah, kõik on kontrollitud ja "finantsinspektsiooni poolt heaks kiidetud". Teate, mis ma selle peale ütlen? Finantsinspektsioon ei kiida kedagi heaks. Neil pole aega selle juraga tegeleda. Nad istuvad seal, joovad kohvi ja söövad croissante, loevad Perekooli foorumit ja nokivad nina, kuni tuleb keegi ja esitab neile dokumendid tõestusmaterjalidega, et firma X on mingi paha-paha asjaga hakkama saanud, siis nad uurivad neid dokumente, et kas need üldse on tõsiselt võetavad ja kui tõendid on ümberlükkamatult firma X süüd tõestavad, siis nad joovad veel natuke kohvi, söövad mõned võiga croissandi ja äkki viitsivad sellega tegeleda. Seega, öelda, et finantsinspektsioon on mingi välismaa omanikuga alustava ettevõtte heaks kiitnud on totaalne BS. Ja taas leian ma end olukorras, kus mind üritatakse paika panna "juristiga". Mis värk sellega on, selgitage mulle? Mis üliinimesed need juristid on, et nendega kõiki tegusid kas heaks või halvaks saab tituleerida? Et kui JOKK, siis kõik tipp-topp? Muide, selle JOKKiga on selline lugu, et ma alles hiljuti sain teada, mida see tähendab. Oli lugu, kus me natuke ühe kliendiga kaklesime. Noh, neil tuli veidike vett tuppa (siin kirjutasin sellest) ja siis nad tahtsid, et meie neile tekkinud kahjusid kompenseeriks, aga meil on lepingus selleks puhuks üks punkt, mis meid vastutusest vabastab. No ja kui ma seda lahkesti kliendile selgitasin, siis ta saatiski mulle meili sõnumiga JOKK. Ma sain väga kurjaks! Sest millegipärast olin ma veendunud, et JOKK on sõimusõna, ja kui keegi sulle kirjutab JOKK siis see on võrdväärne sellega, et sind seedekulgla lõppfaasi saadeti. Väljendasin oma nördimust ülemusele, et tead, mõni ei anna endale üldse aru mida siin kirjutab teistele inimestele ja siis ülemus (olen juba maininud, et ta mul ka juristi haridusega? (ja seda, et tema vend on Eesti tippadvokaat? (ja et Nipernaadil on ka juuratudengi diplom sahtli põhjas? (aga seda, et mu treener töötas enne juristina? (paar tükki leian veel tutvusringkonnast ja sellepärast ma ei saagi aru, et miks juristidega ähvardatakse, terve ilm neid täis, iga teine kes tänava peal vastu tuleb on "jurist"))))) rahustas mu kenasti maha ning haris. Tolle kliendiga lahenes asi lõpuks nii, et leping saadeti meile kulleriga ja ruumi tuli vastu võtma hoopis üks võõrtööline, kes sõnagi riigikeelt ei mõistnud ja kes küsis, et "When can I have the keys to the apartment?". Eem, that's an office, my friend, not an apartment! You can't live here, you know? Ja now we wait.

Juhtum 003. Sama maakler, kes meile tõi juhtumi 002, saadab uue kontakti, et klient, kes pole kordagi ruumi näinud ja minu andmetel Eestisse elus jalgagi tõstnud, soovib üürida kontoripinda. Teda esindab… drumroll please!... sama "jurist", kes Roosikrantsi nähtamatus pilvelõhkujas resideerub. Õnneks ta mulle seekord enam finantsinspektsiooni lollust ei üritanud pähe määrida. Mis siis ikka, kehitasin õlgu ja saatsin lepingu allkirjastamiseks. Now we wait.

Minu jaoks, kes ma juurast midagi ei jaga, lõhnab see kõik mädamuna järgi. See võib JOKK olla, aga õige see asi küll pole. Sina, kes Sa loed, ma tean, et loed, ära üritagi vastupidist väita, ma saan aru, et ma äkki tegin natuke liiga, ilmselt pakutakse teil seal lisaks croissantidele teisi pagaritooteid ka, aga oled ju nõus, on ju mingi kala siin? Selleks vast ei pea viis aastat ülikoolis igavatel loengutel pasjanssi ladumas käima, et aru saada, kui mingi ettevõtmine on kahtlane.