"De helaasheid der dingen"
Dimitri Verhulst
Tõlkija Vahur Aabrams
Kirjastus NyNorden 2015
200 lk
Mis asi see siis nüüd oli? Kes kirjutab selliseid raamatuid? Selliseid, mis sul südame seest söövad, tähendab. Kuidas on võimalik kirjutada hirmsatest, tülgastavatest, rõvedatest asjadest nii suure heldimusega, nii hardalt, nii lummavalt? Kus sellist annet jagatakse? Enamik näib kaasa saavat selle teise oskuse, selle, mis ilusad asjad groteskseks suudab kirjutada. Aga nii?
Mis siis on elus tegelikult oluline? Kas kenad asjad, paks rahakott ja väärikas reputatsioon? Mis paneb ühe noore poisi vihkama oma ema sedavõrd, et ta tema juurest minema jookseb ja pigemini lagunenud hurtsikus koos joodikutest lelledega elab, kes toorest hakkliha ja happelist kohvi sisse kaanivad? Ja kas emaarmastus ongi see, et sa hoiad ja hoolitsed oma laste eest, olenemata sellest, et nad sind alt veavad ja sulle aastakümneid pettumust valmistavad? Ikka loodad, et nad nüüd võtavad end kokku? Ja kas lastel ongi siis teadmine, et ükskõik, mis elus juhtub ja kui suure ekskremendihunnikuga nad hakkama saavad, siis kusagil on ikkagi ema, kes vaikselt ja kaeblemata nende fekaalitriibulised aluspüksid pimsikivil puhtaks nühib?
Sellist raamatut pole ma varem lugenud. Kirjutatuna nii, et sa kannad endas kurbust veel mitu nädalat kaasas. Mitte haletsust, sest hale ju polnud. Autor ei kirjuta nii, et sul tekib võõristus või silmadepööritus, kuna keegi jälle lüpsab seda enesehaletsuse kidurat lehmakest. Ta kirjutab asjadest nii nagu need on. Kogu valus, ometi halamata. Tahan ka nii.
***
"Isa rääkis meie korteri ebamugavustest ikka uhkusega, tahtmine mugavat elu elada andis tunnistust puudulikust mehisusest, ja kui me lõpuks Merestraatile kolisime, siis ainult selleks, et meie käsi võiks seal halvemini käia. Ka seal oli käimlaks auk lauajupis, kuid pluss oli asja juures see, et katus lekkis. Meie köögipõrand oli täis pangi, mis püüdsid laest tilkuvat vett. Mõnusad olid nood õhtud, kui istusime üheskoos diivanil, kuulates pangedest mulksumist ja aimates ksülofonipalu, mida katkine katus meile esitas. Rotimürgikausse täitsime iga päev uuesti; meile ei jäänud muljet, et oleksime sellega kahjurite pesi hävitanud, tundus hoopis, et kanname nende elukate käekäigu eest oivaliselt hoolt."
***
"Loodus on julm. oli küllalt märke, mis osutasid sellele, et Blondi ihu on täiesti tühjaks elatud, ja võib-olla me lootsimegi, et selle koera hing on kodunt lahkunud, et tema kasuka sees ei elagi enam mingit koera."
Kommentaarid
Postita kommentaar