Liblikatest. Vist

Kas sul ka vahel liblikad laperdavad kõhus nii valjusti, et kõrvus kohiseb? 

Et hing jääb korraks kinni?

Peopesad muutuvad soojaks ja higiseks?

Üle selja jookseb magus jutt?

Päris mõnus, kas pole?

Aga mis siis, kui need polegi tegelikult liblikad, vaid paksud tolmused koid?

Kas siis on ikka sama mõnus?

No jah, on küll.

Pärast alles mõtled, et vastikud närakad sellised, oleksid võinud olemata olla ja kapis vaikselt kardigani närida, selle asemel, et kõhus tiibadega vehkida.

Sest koid ei ole liblikad, kuigi eemalt võivad nii näida.

Koid on koid ja mõttejõuga neid liblikateks ei muuda, kuigi nende tekitatud tunne võib sama hea olla. 

Parem kui sul kõhus mõni röövik või nukk vaikselt asjataks.

Nendega on vähemasti lootus, et ühel päeval liblikaks saavad.

Ent koid, need oleks õige kohe eos maha lüüa.

Laiaks litsuda nii, et soolikad soomuste vahelt välja lirtsuvad.

Enne kui jõuad ennast veenda, et parem juba koid, kui üldse mitte midagi.