Blogi anatoomiast

Kes natukenegi on blogimaailmaga kokku puutunud, ühel või teisel poole arvutiekraani, need ilmselt on kuulnud ütlust, et "blogi kirjutavad need, kes muud ei oska". Tegelikult öeldakse lugejate kohta ka sama halvasti, aga mul pole tuju oma lugejaid solvata. Minu meelest olete te kõik vinged ja ägedad, muah 😘! Kas sellel ütlemisel on tõepõhi all? Kui puhtalt minu pealt vaadata, siis absoluutselt! Ma olen püüdnud küll nö "päris" asju kirjutada, aga pole suutnud. Algust olen teinud ja avastanud, et kui ma kirjutan ilukirjandust, siis ma upun sellesse reaalsusesse täiesti ära. Ma kaon oma loodud karakterite sisse. Kuna ma aga blogi hakkasin selleks (uuesti) pidama, et siin töö juures mingigi ajugümnastika oleks, siis selline alternatiivsesse reaalsusesse kadumine hästi ei tööta. Aga võibolla ma lihtsalt valetan endale. Et tegelikult minus pole seda miskit, aga mul on kergem endale ja teistele luisata, et ma puhtalt füüsilise maailma pärast ei saa, et oleks mul teised tingimused, küll ma siis alles kirjutaks nii, et maa must. Sest, kui ma väga tahaks, siis ma võiks ju ka kodus kirjutada, kus selline fantaasiamaailma kadumine poleks ju probleem. Niisiis, on kuidas on ja minust ilmselt niipea mingit romaanikirjanikku ei saa. 

Aga võibolla see polegi suur kaotus.

Hiljuti avastasin ma Daki blogi. Ma ei tea kuidas ma alles nüüd sinna jõudsin, aga nii igatahes läks. Minu meelest väga hästi kirjutab. Kuidagi alasti, luudeni välja. Palju tundsin tema tekstides ära oma isiklikke änge ja mõned postitused olid üsna ühesed neile, mida isegi kirjutanud. Kõhe oli kohati. Lausa nii, et nagu ma oleks tema mingid vanad postitused oma sõnadesse pannud ja enda omade pähe maha müünud. Kui ma oleks kõrvalseisja, siis ma ei usuks, et ma ise nendele mõtetele tulin, vaid ikkagi teda kopeerisin, sest tema lood on juba palju varem kirja pandud. Issand, see jutt läheb kuidagi täiesti ebasoodsas suunas minu jaoks... Niisiis, et Dagmar Lamp, eks ole. Kirjutab muuhulgas blogi. Mis mulle nahavahele ja südameklappide sisse puges. No ja Dagmar on teadupoolest ka raamatuid kirjutanud. Et pole selline tüüpiline blogija, kes "muud ei oska". 

Laenutasin raamatukogust paar tema raamatut ja lugesin läbi. Esiteks üks vanem raamat "Naistest. Lihtsalt" ja sinna otsa veel ka tema värskeima "Ü nagu üksikema". See naiste raamat jättis mu külmaks. Ma ei tea, midagi nagu oli puudu vist. Mingi sügavus äkki. Üksikema raamat oli juba päris hea, kuigi lõpp tuli ootamatult ja rabedalt. Paar peatükki jäi puudu mu isikliku maitse jaoks. Siiski, inimene on kirjutanud raamatuid. Oskab. See, et mulle ei meeldinud, see ei puutu asjasse. Mulle heideti siin hiljuti ette, et kuidas ma ometi julgen Austeni kirjutiste kallal iriseda, mida ma ka kunstist tean! Et siis, kas see, et inimene mõistab raamatuid kirjutada, peaks kuidagi muutma seda tema blogi pidamist? Kas ta blogi on nüüd seepärast vähem väärt? Või rohkem? 

Ei tea mida järgnev mu kohta öelda võib, aga Daki blogi meeldib mulle kordades rohkem, kui need tema raamatud. Just see isiklik haavatavaus, brutaalne alastus, jõhker avatus, see muudab tema tekstid nii... ma tahan öelda väärtuslikuks. Eks ma oma kogemusestki tean, et just see siirus, mida ma aegajalt, vastupidiselt oma paremale äranägemisele, blogis ilmutan, on see, mida lugeja tahab, mis teda kõnetab, mis paneb ta autorisse armuma. 

Blogi on kunstivorm. Täiesti eraldiseisev kirjanduslik žanr. Seda ei saa, ega tohigi võrrelda ilu- või aimekirjandusega. Minul isiklikult on blogide üle väga hea meel. Blogijad on nagu minu nähtamatud kujuteldavad sõbrad. Kuigi nad pole päriselt nähtamatud, sest ma ju näen nende lugusid ja mõnikord koguni seda, kuidas nad välja näevad. Ainult see osa on kujuteldav, et me sõbrad oleme. Minu meelest oleme, sest ma ju loen neid, ma hoolin neist omal moel, et kuidas neil läheb ja kui neist pole midagi kuulda, et ometi midagi juhtunud pole. Mõne üksikuga jõuab see fantaasiasõprus ka reaalsusesse ja siiani pole ma pidanud pettuma. Blogijad ongi kuidagi siiramad ja autentsemad, kui... ma ei tea, kellega ma neid võrrelda mõtlesin, nad on ju ainulaadsed. 

Kõrvalmärkus: ülemus küsib, et mida ma seal teen? No kirjutan, of course! Kirjutan kirja oma nähtamatutele sõpradele teisel pool arvutiekraani. Hullult kallid olete, musi ja mõnusat suve jätku!