"Kas süda on ümmargune?"

 "Kas süda on ümmargune. 1. osa"

Epp Petrone

Kirjastus Petrone Print, 2010

288 lk

Tunnistan ausalt, et ma lõpuni ei mõista neid, kes peavad ära minema, selleks, et leida iseend. Ma saan aru rahutusest, mis võib tekkida, või seintest mis on nii kõrged, et ähvardavad enda alla matta. Aga sellest, et kuidas sa lähed ära, et leida midagi enda sees, sellest ma aru ei saa. Sest kõik vastused on ju meis juba olemas. Need tuleb lihtsalt üles leida. Aga kuidas sa midagi enda seest leiad, kui su ümber on võõras keskkond, võõrad hääled, võõrad lõhnad, võõrad maitsed ja võõrad aistingud? Siis sa kulutad ju kogu oma energia sellele, et ellu jääda. Midagi ei jää ju üle selleks, et enda sisse vastuseid otsima minna. 

Mul oli siin eelmisel nädalal väga palju müra enda sees. Selline nahata olek, kus õieti hingatagi ei saanud, iga liigutus tegi haiget. Segadust oli palju. Nutsin iga asja peale. Segaduses ja eksinud. Ja siis tuli pakkumine - tule Tartusse! Ma hoolitsen su eest, teen sulle õhtu- ja hommikusöögi, käime jõe ääres jalutamas ja räägime elust ning armastusest. Ja ma korraks isegi mõtlesin, et lähen. Saan põgeneda oma lärmi eest. Saan sisse hingata uut õhku ja ehk seal eemal loksuvad asjad kuidagi iseenesest paika ja ma saan oma naha jälle tagasi. Juba kujutasingi ette, kuidas ma reedel pärast tööd asetan end Piibe maanteele, lükkan Spotify sisse ja kerin aknad alla. Jõuan kohale ja lasen enda eest hoolitseda. Isegi lastele jõudsin juba öelda, et ma reedel ööseks koju ei tule.

Aga siis mõtlesin ma, et ei tea mis vastuseid ma sealt leida loodan? Mis lahendusi oma sisemisele ängile? Kui midagi, siis tekitab see kõik minus veel suuremat kriisi ja segadust. Mul on hoopis vaja kodus olla. Oma inimestega. Kuulata nende vaikset nohisemist hommikul vara, kui ma jälle kell neli korteris sihitult ringi tatsan. See teadmine, et nad mul olemas on. Minu ankrud. Minu sadam. Kui nad vahel tulevad ja sõnatult mind embavad, sest nad on eesti mehed, kes armastust ei avalda, mitte sõnadega. Kes jätavad mulle selle viimase tüki šokolaadi ja pool pakki minu lemmikkrõpse. Kes küsivad, mis viga on, kui ma teistmoodi hingan. Mida mul veel vaja on? Mis mul puudu on, mida ma peaksin mujalt otsima? 

Nii ma jäingi koju. Sõber oli pettunud ja püüdis mind argumentidaga meelt muutma panna, aga jäi ära. Vaatasin hoopis Netflixist paar mõttetut noortefilmi, lugesin paar lihtsat naistekat läbi ja vaatasin pilvi.  Istusin oma aias, lugemistoolil ja nautisin seda, kui hea mul olla oli. Naljakas, ma ütlen oma aias, kuigi see pole ju üldse päris oma. Aed on meil kõigi majaelanikega kamba peale. Aga mul on koduostuga nii hästi läinud, et ma saan oma kodust otse aeda astuda. Mitte nagu need ülejäänud 117 koduomanikku, kes peavad treppidest ja ümber maja kõmpima, et aeda saada. Sellepärast vist ongi selline tunne nagu oleks oma aed. 

Olin siis seal aias, lösutasin toolil, üks raamat oli just läbi loetud ja teine napilt lahti löödud, kui ma oma pilgu hoopis üles suunasin ja pilvi vaatlesin. Hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi enam millal ma niiviisi viimati pilvi vaatasin. Lapsepõlves ehk. Kuidagi kiire on, ei jõua enam. Päikeseloojanguid ja merd ikka vahel vaatlen, siis kui on kedagi kellega koos vaadata. Aga pilvi ei jõua. Vaatasin kuidas nad seal liiguvad. Ja mõtlesin, et kas pilved üldse liiguvad, purjetavad mööda taevamerd, või on see illusioon ja hoopis maa liigub, kuigi pilved paigal seisavad? Veel mõtlesin, et liiguvad need madalamad pilved, üsna kiiresti pealegi. Aga need mis kaugemal justkui seisaks paigal. Nagu eluski. Et need asjad, mis juhtuvad meiega, on meile lähedal, need on kuidagi jube olulised ja pidevas muutumises, aga asjad mis on kaugel on pidevalt samad ja liikumatud. Kui tegelikult on kõik perspektiivi küsimus. 

Siis mõtlesin, et kui me midagi ainiti jõllitama, siis me ei pruugi isegi suuri muutusi märgata, aga kui hetkeks pilgu mujale fokuseerime, siis leiavad aset päris sündmused. Nagu nende kaugemate pilvedega, mis paistsid minu jaoks kohale naelutatutena. Lugesin paar lehekülge raamatust, tõstsin uuesti pilgu ja need suured pilvekuhilad olid kõik kadunud, nagu neid poleks kunagi olnudki.

Kas murepilvedega on sama? Et kui me neid ainiti jõllitama, siis nad ei ilmuta lahkumismärke, aga piisab meil vaid korraks oma tähelepanu mujale suunata, kui nad justkui iseenesest õhu käes hajuvad. Et kas nii saaks kõik probleemid elus lahendada? Tegeleda muude asjadega, mitte püüda meeleheitlikult kõiki situatsioone oma jõududega parandada, vaid anda loodusjõududele võimalus nendega tegeleda. Sest elus puudub seaduspärasus ja loogika. Kõik on juhuslik. Ja kui on juhuslik, siis milleks üldse tõmmelda, kui meie väikesest panusest suures plaanis midagi ei muutu? 

Ja ma mõtlesin, et kui ma oleks ära läinud, eemale, mõelnud piirkiirusele, kütusehindadele, rehvirõhule, võõras kohas ööbimisele, muretsenud koju jäänud pampude pärast, mõelnud sellele, mis mulje jääb inimestele, kui ma jätan oma lapsed ja lähen, pabistanud tegemata jäänud kodutööde pärast, kas mul siis oleks jäänud aega pilvi vaadata? Kas ma siis oleksin jõudnud nende vastusteni, mis minu see olid ja milleks mul oli lihtsalt vaja korraks müra välja lülitada, see välispidine müra, et ma saaksin tegeleda lärmiga, mis valitses minu sees?

***

"Ta oli lihtsalt kodune, ta oli "võimalik olevik ja võimalik tulevik" - selline, kelle lõhnast sa tunned ära, et tema kõrval saaks vananeda."

***

Ei, Epp kirjutab väga hästi. See on vaieldamatult parim asi, mida ma tema poolt kirjutatuna lugenud olen. Ma natuke kartsin seda. "Minu Ameerikad" lugesin poolsunniviisiliselt läbi. Midagi jäi seal puudu. Või oli üle. Ma ei tea. Sellepärast natuke pelgasin tema teisi teoseid. Aga läks nii, et see, kes mind ikka vaikselt nügib mugavusstsoonist väljapoole lugema, tema ergutas ja nii ma proovisin. Ja vähemalt see esimene osa puudutas mind väga. Ma arvan, et see siirus, millega memuaarid on kirjutatud. Ei mingit võltsvagadust, ennast paremaks luiskamist, ausalt oma fopaade tunnistamist - see liigutas. Ja need tegelased, kes tema reisikirjas üles astusid, nagu ta ise ka üsna raamatu lõpus endalt küsis - kas see on päris? Ja ma usun, et on. Sest päriselu ongi täiesti uskumatu. Ja kuigi ma ise pole selline, seiklushimuline, siis on mul ometi hea meel, et on selliseid, kes on ja neid, kes oskavad need lood kirja panna ja edasi anda.