Juuli oli veider. Juba juunis hakkas imelik. Juhtus midagi. Midagi halba. Mina käitusin väga halvasti. Aga Universum ei karistanudki mind. Ma tükk aega ootasin, et ta seda teeks. Et ta mind õpetab. Et ma saaks oma väljateenitud palga. Hästi vaikselt istusin ja ootasin.
Mitte midagi. Mitte mingit palka. Või mitte sellist, mida ma oleks oodanud. Mida ma vääriks.
Vastupidi. Elu hakkas hoopis täiega ilusaks ja heaks. Nagu, mis toips, Universum? Sa nagu ei märganud millega ma siin hakkama sain või? Kus su silmad olid?
Puhkus oli imeline. Ma puhkasin nii hästi ennast välja, et täiesti inimese tunne tuli peale. Ma avastasin, et ma olen kuidagi suutnud jackpoti saada oma lastega. Ei-ei, ma ei nooli siin mingeid meelitusi, mina ei ole neid kasvatanud sellisteks, nad on ise kuidagi nii õiged. Ma olen neist pidevalt eemal, ei tea üldse mis nende eludes toimub, ma olen kärsitu ja karm nendega. Ja nemad on nagu mingid, ma ei tea, parimad inimesed maailmas nagu. Saate aru, on ju, mu esimene poeg käib tööl, iga päev, kaugel, bussiga ja teenib raha. Ja siis selle oma raha eest ostab endale mingeid asju ja saate aru, eks ole, mõistate, ta küsib mult, et kas ma tahan ka jäätist? Mina, kes ma salaja töö juures pooleliitriseid jäätiseid sisse ahmin, et ma neid oma lastega jagama ei peaks. Ei, mina pole oma lapsi headeks kasvatanud.
Ja mul on sõbrad. Kes kutsuvad mind kaasa ja kes tulevad veinipudeliga külla ja kes saadavad mulle sõnumeid ja kes teevad mulle kinke ja kes mõtlevad mu peale. Nagu? Mis siin toimub? Ma olen kõige halvem mõeldav sõber üldse. Ma istun oma kookonis, sõnumeid ei saada, ise külla kedagi ei kutsu, veini joon ka üksi. Kuidas mul on õnnestunud sellised sõbrad endale saada? Mis määdzik see on?
No ja siis loomulikult veel see üks asi, mis mind ka eriliselt rõõmustab - mehed minu elus, või see üks. Nad ajavad 98% ajast mind täiesti hulluks ja hüsteeriliseks, aga siis ühel hetkel võtab ta mu põlvist nõrgaks, hingetuks, röövib une mu silmist ja selle asemel on mingi lollakas naeratus, millest ma kuidagi vabaks ei saa. Nagu, siis kui ma arvasin, et ma nüüd nii vana juba, et see osa elust on möödas, siis äkki öeldakse mulle selliseid asju, nii õrnu, nii kauneid, et mu kõhus käib tulejutt läbi ja mu kuklakarvad on erutusest konstantselt püsti. Ja ma ei pea ennast tema pärast pooleks mõtlema, sest ta ise helistab ja saadab sõnumeid ja tahab kokku saada ja... noh, teeb kõiki neid asju, mida nad peaksidki ju tegema, aga mida nad siiani millegipärast pole kunagi teinud. Ja ma mõtlen, et miks nüüd? Nüüd kui ma kõike seda kõige vähem väärin? Et kui see oleks juhtunud mais või jaanuaris, siis ma oleks seda mõistnud, sest siis olin ma veel hea, tubli ja korralik tütarlaps, aga nüüd, mis julm nali see on?
Ja mind hirmutab see. See, et mustrit pole. Et pole põhjus = tagajärg. Et pole nii, et sa saad ata kui oled üleannetu olnud. Ja ma mõtlen, et kas asjad on kuidagi nihkunud? Et ma olen varem elus omad vitsad asja eest kätte saanud, asja, mida ma tegin alles nüüd, aga karistuse olin juba nende eest ära kandnud, nüüd saan auhinna selle eest, et ma kunagi varem olen hea olnud. Et ma oleks nagu kuidagi teise dimensiooni pääsenud, mingisse alternatiivsesse reaalsusesse, kus aeg ei liigu kronoloogiliselt vaid sündmused juhtuvad suvalises järjekorras. Et minevik on tulevikus ja olevik on minevikus. Kuidas ma pean aru saama, mis õppetunde Universum mulle õpetab, kui mingit loogikat pole? Või kas ma peaks praegu mõtlema, et Vana-Kurat hoiab omasid?
Ühesõnaga, mul on nüüd need head asjad elus, auhinnad, kingitused. Aga need ei ole mõeldud mulle, need kuidagi kogemata sattusid siia, ma ei tea kuidas. Kusagil on viga tekkinud. Ma üldse ei hoia neid endale, ma loobun neist meeleldi, ma pole neid ära teeninud. Ma tagastaks need saatjale. Maksan isegi postikulu kinni. Lihtsalt, palun, kellele? Öelge mulle aadress.
Kommentaarid
Postita kommentaar