Ma vaatasin siin vahepeal algusest lõpuni "Moodsa perekonna" ära. Ma alles hiljuti, eriolukorra ajal, sattusin seda vaatama Eesti telekanalist, ja ma ei tea, kuidagi nagu kõnetas. Nüüd vaatasin Netflixist järjest kõik kümme hooaega. Mis mulle selle juures vist kõige rohkem meeldib on see, kuidas aegajalt näitleja vaatab otse kaamerasse, see vist on "Kontoris" ka, et vaatajale jääb mulje, nagu näitleja vaataks midagi öeldes talle otsa ja neil tekiks justkui mingi inside joke, ma ei tea, ei oska seda seletada, aga meeldib selline nüanss. See omasooliste kokkuelamine muidugi ikkagi häirib mind, sellepärast on ka "Grey anatoomiat" keeruline vaadata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Vaid perest. Kuidas me need "oma inimesed" ära tunneme. Kui keegi on seda seriaali näinud, siis ta teab, et seal elavad koos paarid, kes pealtnäha koos olema ei peaks, aga ometi miski neis on, mis üksteise poole tõmbab.
Ma olen kogu aeg arvanud, et mingid tingimused peavad olema täidetud. Mingid linnukesed teatud kastides. Noh, et sarnasused ja nii. Aga tegelikult ju pole. Paberi peal võib kõik ilus ja steriilne olla, aga reaalsuses ei pruugi inimesed omavahel klikkida. Sellepärast ma seda internetitutvumist ka väga hästi ei usu. No usun, et mõnele see sobib, aga ma usun, et mulle ei sobi.
Ma tunnen oma inimesed lõhna järgi ära. Ja mind tuntakse samuti. Kui me juba koos aega veedame, aga sa pole veel kordagi öelnud mulle, et ma lõhnan hästi, siis järelikult ma ei meeldi sulle ja mingit tulevikku siit ei tule. Ja see kehtib nii meeste kui sõbrannade puhul. Ma nuusutan inimesed üle. Ma olen küllalt lõhnatundlik ja ma ei pea tingimata kaissu pugema, et inimese lõhna tunda.
Ja selles mõttes, et kui mulle öeldakse, et "midagi oli valesti. Su auto oli maja ees, aga koridoris polnud sinu lõhna", siis, noh, ma olen sinu inimene, meeldib see sulle või mitte.
Ja see pole duššigeel, või tualettvesi, mis lõhnab, vaid inimene ise. Ma sain alati aru, kui mees oli ämma juures käinud või siis mõne sõbranna juures. Kui sa oled teise inimesega, siis tema lõhn imbub su pooridesse. Kõik õnnelikud pered lõhnavad ühtemoodi, aga iga õnnetu pere on oma unikaalsel moel erilõhnaline, või mida see Tolstoi täpselt kirjutaski?
Ja vahel ma kardan, et äkki ma juba lõhnan nagu vana inimene. Teate ju küll... Ma ei taha kuidagi halvasti öelda, aga tekib mingi lõhn. Selline magus, kõdunev lõhn. Nagu puuviljad kompostihunnikus. Et väljast on justkui kõik nii nagu peab, nahk ja juuksed ja hambad, aga seestpoolt toimub juba lagunemine. Ja nad võivad ju pesta end, ja kreemitada, lõhnastada, aga selle lõhna vastu ei saa. Haigetel on sama. Mitte tingimata sama lõhn, aga mingi lõhn, mis tuleb seest poolt. Kas siis haigusest või rohtudest, mida võetakse nende vastu. Ja ma nii kardan, et äkki ma ise ka juba kuskilt otsast lõhnan nii nagu vana inimene. Ise ju ei saa aru. Isegi kui saaks, ega selle vastu teha ikka midagi pole. Aga kui keegi veel ütleb, et ma lõhnan nii hästi ja mu lõhn on tema riiete küljes mitu päeva pärast kohtumist, siis läheb see hirm korraks jälle eemale.
Ja siis lugesin Epu raamatust tsitaati, et "ta lõhnas nagu keegi, kelle kõrval saaks vananeda". Ja ma hakkasin meenutama kõiki oma kallimaid ja armumisi, et kas ma olen kunagi seda tundnud? Noh, et vananeda kellegi kõrval. Ja tee või tina, sellist meest ei meenu. On olnud just seda eelkirjeldatud "oma inimese lõhn", aga mitte, et "saame koos vanaks ja istume verandal kiiktoolis, lapselapsed põlvedel lõhna". Esimene (loogiline) mõte, mis tekkis, oli see, et ju siis ma pole seda õiget meest veel kohanud, kellega võiks vanaks saada. No obviously, eks. Aga tegelikult on vist asi hoopis selles, et ma pole kunagi ette kujutanud, et ma ise võiksin vanaks jääda. Mitte nii, et ma ei saa aru kuidas aeg ja gravitatsioon töötab, aga mul on väga noorelt olnud tugev tunne, et ma suren suhteliselt noorena. Ma olin täiesti veendunud, et ma isegi oma kolmekümneesimest sünnipäeva ei näe. Ärge küsige, kust selline mõte inimese sisse tekib. Ma pole kunagi eriliselt haige olnud või mingeid kroonilisi hädasid põdenud. Riskialdis ka pole, et ma võiks ennast ise kogemata vigastada mõne hobi käigus. Suitsiidne otseselt pole, kuigi vahel ikka need mõtted on ka ajukurdude vahele ära eksinud. Eluviisid on küllalti tervislikud ja geneetiliselt on pigem soodumus pikaealisusele. Aga tunne on olnud, et ma suren noorena. Ja ma arvan, et ma sellepärast pole kunagi tundnud seda, et "tema lõhnab nagu keegi, kellega võiks vanaks saada". Muidugi nüüd ma võiks ju ennast ümber programmeerida, sest noh, näha on, et mind jagub veel mitmeks aastaks siia, võiks nüüd hakata inimesi nuusutama mõttega, et kas temaga võiks vanaks saada. Ma ei tea, ehk see muudaks midagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar