Kati ilma Karuta, on justkui ilma aruta

Kati ja Karu on juba lapsepõlvest peale suured sõbrad olnud. Allolevatel fotodel on näha kuidas nad esmakordselt tutvusid ja kohe ühise keele leidsid.

Paraku, nagu elus ikka, viis elutee ka need kaks sõpra üksteisest lahku. Tulid uued sõbrad ja nii ei mõelnud Karu Katist ega Kati Karust. Karu oli karu edasi, aga Katist sirgus aastate jooksul Katarina. Mõlemad elasid üle nii tõuse kui mõõne, üksteise peale harva mõeldes. 

Aga kui on ikka tõeline sõprus, siis aastad ei loe. Ja nii oligi, et kui Katarina ootamatult Selveris Karuga kokku põrkas, oli nende taaskohtumise rõõm suur ning siiras. Katarina haaras vanal sõbral turjast kinni ja vedas endaga kaasa vahepealseid sündmusi ümber jutustama. Nagu näete, ka Karu pole enam päris endine, aastad on teinud temaga oma töö. Kuid vaim on sama ja südagi endine.

Ehk siis. Karuga koos jutustades, tulevad Katile alati suurepärased ideed. Ilma Karuta on ta ikkagi pooliku aruga. Ideed nii head pole. 

Nimelt kurtis Katarina, et korteriühistu olla neile lubanud soe sisse lükata. Katarina külmetab ja erinevalt Karust, pole tal sooja kasukat ega ka talvepuhkust ees ootamas. Aga mida polnud, oli küte. Seega, koos Karuga leidsid nad probleemile kõiki osapooli, Katit ja Karu, see on, rahuldava lahenduse. Et kui ühistu on sooja lubanud, siis on see nende kohustus sooja tagada. Olgu või selle hinnaga, et juhatus käib ja isiklikult külmetavaid korteriomanikke soojade käte vahel hommikuni soojendab.

Katil oli Karuga kohtumise ja heade ideede jagamise üle äraütlemata rõõmus meel. Usutavasti hakkavad nad edaspidi sagedamini kohtuma ja ühiskondlikke valupunkte efektiivselt lahendama. 

Täiendatud: korteriühistu esimees polnud ideest üldsegi vaimustuses, millegipärast. Mida oligi arvata. Alatu bürokraat selline. Kodanikualgatust üldse ei hinnata! Sellise mõistliku ja taskukohase ettepaneku heidab süvenemata kõrvale. Kapitalist!