Möödunud pühapäeval liugles meie kodus liblikas. Kirju seekord. Sügis juba, aitab küll nendest kollastest selleks aastaks. Lendles ühest toast teise, täiesti paanikas. Lõpuks maandus köögiaknal.
Esmasündinud nõudis tungival toonil, et tee aken lahti ja päästa liblikas välja. Aga ma ei tahtnud. Lootsin, et ta rahuneb ja ma saan pilti teha. Noh, blogi jaoks.
Poeg teatas, et ma olen loomapiinaja. Miks ta ise akent ei võinud avada ja sadisti käest putukakene päästa, see meil arutluseni ei jõudnud. Ma pakkusin, et aga äkki see liblikas ise tahtis meie juurde elama tulla. Neil nagunii elu nii lühike, miks mitte viimased tunnid meie juures veeta. Ja üldse, ehk on see Universumi suur plaan, et liblikas pidigi meile jõudma, et sellel kõigel on suur tähendus ja põhjus. Ja et minust oleks vastutustundetu selline Universumi kingitus majast julmalt välja ajada. Silmad said pööritatud.
Lõpuks laperdas liblikas buduaari ja jäi postmargina igatsevalt aknaklaasile peatuma. Ma jõudsin isegi telefonikaamera juba valmis panna, kui süda keelas. Avasin siis hoopis akna, veelgi laiemalt ja nüksasin lahtise peoga sõbrakest õrnalt vabaduse poole. Läks ja tagasi ei vaadanud. Ju siis ikkagi polnud kingitus Universumilt.
Kommentaarid
Postita kommentaar