Kuidas me ükskord trussikuvargil käisime

Minu väljaminekud jaotuvad kolme võrdsesse ossa: makaronid, aknapesuvedelik ja meeste aluspesu. Ükskõik kui palju ma poistele trussikuid ei osta, need on ikka alati otsas. Ausalt, ma ei saa lubada, et nad neid ei söö, sest kuhugi need ju kaovad. Ühesõnaga, käisime pojaga jälle H&Mis, sokke oli ka vaja. Isegi mul. 

Ostsime siis sokke ja aluspükse. Maksime ja kõndisime poest välja. Käisime veel mitmest poest läbi, sest makarone ja aknapesuvedelikku oli ju ka ometi vaja. Viskasin poja koju ära, Kadunud pojaga käisime poodlemas, talle meeldib minuga käia. Ma olen ilus ja lõhnan hästi. Lisaks ma ei koonerda. Ääremärkusena lisan, et midagi sõnulseletamatult vägevat on selles, et sa oma lastele ostad riideid meeste osakonnast ja endale laste omast. 

Igatahes, viisin poisi koju ära ja mõne minuti pärast saadab mulle sõnumi. Ma arvasin, et ta unustas oma võtmed mu autosse, aga selgus, et müüja H&Mist oli unustanud bokseritelt turvaelemendi eemaldada. Ma siis juhendasin poega, et tee nii ja naa, siis saad kätte. 

Eks ole. Paneme kolmeeurostele trussikutele turvaelemendid külge! Ja ofc on mul neid ju VARASTADA poest, sest ma ei saa neid endale lubada. Oleks siis CirkleK kohvi, aga trussikuid! 

Järgmine päev tuli poeg trussikutega külla, sest ei saanud seda jullat sealt kätte. Ma ka ei saanud. Mitte nii, et poleks pükse lõhkunud. 

Aga õnneks ma oskan õmmelda ja pojal veel pruuti pole, et oleks piinlik paigatud alukatega kohtingule minna. Selleks ajaks kui pruut tekib, oskame kindlasti juba turvaelemente edukalt eemaldada. Stay tuned!