Õpeta nagu oma last

Kas teile vahel ka öeldakse, et sa näed mingi erialaesindaja moodi välja? Noh, näiteks nagu advokaat või raamatupidaja? Mulle vahel mainitakse, et minus on õppejõu vaibi. Vanasti sain ma sellest veel kuidagi aru, sest ma kandsin prille, aga nüüd? Ei tea. 

"Et siis koer sõi su kodutöö ära, jälle?"

Igatahes, õpetasin jälle üks päev. Ei, mitte oma lapsi. Neid ma nagu ei õpeta vaid kasvatan. Kasvatus hõlmab puhuti ka pedagoogitsemist ja vahel lausa demagoogitsemist. Aga see on mõne teise postituse teema. Niisiis, loomulikult õpetasin ma võhikuid jõusaalis, sest kus siis veel, eks ole. Poes ma näiteks ostlejaid ei õpeta, et kle, see krõpsupakk pane nüüd heaga tagasi ja võta parem üks porgand selle asemel. Kuigi, tundes mind, see on vaid aja küsimus, kui ma hakkan. Ühtlasi, palun selgitage mulle, kuidas on võimalik, et ma veel kolakat pole saanud oma suure suu eest? 

Jõusaalis käib minuga koos kaks poissi. Koos. Nad vahel kaaperdavad mu pressipingi, siis ma saadan neile pilke. Näha on, et üks neist võtab seda trenniasja natuke tõsisemalt, teine vist lihtsalt moe pärast käib kaasas. Mingit plaani neil ei paista olevat. Eksinud pilguga vaatavad ringi. Aga see pole ju minu asi. Tehku seal mis tahavad. Või noh, nii ma arvasin. Üks päev olin ma siiski sunnitud kõrvalt nägema, kuidas nad enda meelest jõutõmmet tegid. Ja kuna mul ju veenides treeneriveri voolab, ei saanud ma vaikides seda enesevigastust kõrvalt vaadata. Ütlesin sellele ühele, et tead, sa veidi valesti teed. Näitasin ette, kuidas kangi õigesti käes hoida, kui laialt jalad olema peaks ja soovitasin, et sõber kõrvalt filmiks, siis näeb ise ka kus tal viga sisse jookseb. 

Väga harva, kui mehed on tänulikud selle eest, et keegi neid juhendab. Saati siis mingi naine. Aga kuna ma ei hakanud ise ette näitama, või okei, natuke näitasin, et kang peaks liikuma sujuvalt mööda sirgjoont üles-alla, neil aga teeb mingeid sikk-sakke õhus, sest nad nõksutavad seal põlvi. Pealegi nägid nad, et ma kõrval ise sama harjutust kolm korda suurema raskusega tegin, järelikult ikkagi päris tuim pole selle koha pealt. Siis nad tänasid ja hakkasid kohe filmima. 

Soojendusraskus 70 kilo

Nädal hiljem nägin poisse uuesti. Filmisid. Tublid. Aga tehnika oli ikka sama vale, kui enne. Veel märkasin ma, et see teine, noh "treenitum", tema raskused olid ka väiksemaks timmitud. Vaatasin tükk aega kõrvalt, mõtlesin, et olen vait. Ma ei saa ju! Mul on moraalne kohustus tulevase võibolla-kunagi-minust-saab-ka-päriselt-treenerina sekkuda, kui ma näen, et inimesed endale viga teevad. See on nagu arstidel. Et ka vabal ajal lähevad appi, kui keegi hakkab lämbuma või verest tühjaks jooksma. Ma ei saa sinna parata, eks ju! Läksin, võtsin selle õnnetu kangi uuesti kätte ja näitasin kuidas. Ütlesin, et te mõlemad teete valesti. Selle peale ehmatas see vähem treenitu ära ja küsis, et kuidas mõlemad? No jah, te mõlemad teete kangiga õhus mingeid vigureid. Too teine eemalt ajas käed rinnal risti ja teatas, et tema küll ei suvatse nii teha nagu ma näitasin, sest ta treenib enda meelest jalgu, mitte selga. Püha lihtsameelsus! Kas sa tumba aru ei taipa, et nii sa just selga koormadki, mitte jalgu! 

Lõin käega. Ega ei saa sundida inimest valgust nägema, kui ta keeldub silmi avamast. Mina vähemalt üritasin, eks ole. Südametunnistus peaks magada laskma küll.