Tunnelitest. Vist

Üks päev mõtlesin tunnelitest. Kuidas mõni on nii pikk, et kuidagi ära ei taha lõppeda. Kõle, rõske ja lootusetu. Kõik hääled kumavad vastu, õõnsalt ja hirmuäratavalt. Ja et kuidas sa vahel tead küll, sulle on lubatud, et tunneli lõpus on valgus, aga sa ei näe seda. Ainult usud. Ja selle usu najal liigudki sinna lubatud valguse poole. 

Võiks ju maha istuda ja mõelda, et kui ma mingit valgust ei näe, siis mina ka ei suvatse ennast liigutada, sest kes ütleb, et ma õiges suunas lähen. Võibolla ma kõnnin tagasi, mitte edasi, või põrkan vastu seina ja teen endale rohkem viga kui ühe koha peal istudes ja valguskiiri oodates. Mõni nii teebki. Lõpuks ju silmad harjuvad selle pimedusega ära ja kuigi valgus on vaevuaimatav, siis saab selle suunas siiski edasi liikuda. 

Mina valisin usu. Usu, et kusagil see valgus olema peab ja ma liigun mingis suunas, saan haiget ja teen endale viga, aga maha istuda, ennast haletseda ja oodata tõrvikuga printsi, mina ei hakka. Ma isegi ei tea kui kaua ma nõnda seal käsikaudu edasi liikusin. Aastaid ikka. Vahel oli juba helgemaid hetki ka. Mingid kiired, siit ja sealt, andsid märku, et otsus oli õige. Sattus ka tõrvikuid koos printsidega. Aga need kappasid must mööda. Polnud ma nende printsess, keda päästa oli vaja. Ilmselt seal minust eemal, sügavamal pimeduses, ootas neid keegi rohkem. Ja sellest hoolimata, hea et nad ikkagi olid, need printsid, see on. Sest natuke valgust täielikus pilkases pimeduses, on ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Loomulikult olin ma pettunud ja löödud, kui nad minust mööda tuiskasid. Sest ma ju arvasin, et ma neid vajan. Praegu ma enam pole. Tänulik olen, et nad olid. Kasvõi hetkeks. 

Valgust tunneli lõpus hakkasin vist päris päriselt nägema 2018ndal aastal. Olin veel tunnelis, aga valgus oli juba täiesti ere mu ees. Paljuski elumuutev aasta oli. Printside ükskõiksusest hoolimata. 

Ja kui ma lõpuks sellel aastal end tunnelist väljaspool leidsin, siis ei saanud esialgu arugi, et ma juba väljas. Valgus oli nii pimestav, et võttis silmad märjaks. See on täiesti hämmastav, kui märjad mu silmad sel aastal olnud on. Ma ei teadnud, et minu sisse nii palju pisaraid üldse ära võib mahtuda. Aga need kõik pole üldsegi olnud kurbusest, kuigi ka neid oli. Mõne printsi pärast oli ikka väga nukker. Rohkem on olnud rõõmu ja heldimusepisaraid. Tänulikkusest olen nutnud, liigutusest. Kergendusest ja uskumatusest, et kas ma tõesti nüüd päriselt olengi tunnelist väljas inimeste seas. 

Üks prints saatis pildi. Otsib veel oma printsessi

Ja naljakas, ma ei ütle, et ma seda tunnelit igatseks, kuigi ta mulle ju viimased seitse aastat peavarju on pakkunud, aga ega ma ei karda teda ka. Kui ma peaks end taas sealt leidma, siis ilmselt toimiks täpselt nii nagu varem. Kui midagi, siis just seda, et lõpus ikka valgus on, seda olen ma õppinud. Isegi kui valgust ei näe. Ta on seal. 

Ja mis nendesse printsidesse puutub. Noh, ma vist pole mingi printsess, keda päästa oleks vaja, sellepärast on printsidega ka pahasti. Aga nagu näha, siis pole ühel naisel printsi üleüldse vaja, selleks, et tunnelist välja saada. Poleks nii palju printsidele lootnud, oleks ehk varemgi sealt tulema saanud.