"Aasta Pariisis"

"Aasta Pariisis"

Eia Uus

AS Ajakirjade Kirjastus, 2014

263 lk

Noor, ilus naine läheb aastaks Pariisi. Loodab seal, ma ei tea, ennast leida vist. Leiab endale ettekäändeid, miks nii või naa käitub. Miks üldse läks Prantsusmaale läks, miks oma lapse hülgas, miks elab mehega, kes talle igal sammul aina enam ja enam närvidele käib. Ma ei tea, kas sellel romaanil pidi mingi moraal ka olema, või lihtsalt lugu ühest kahekümnendate alguses, mingit laadi kriisis vaevleva, noore täiskasvanu sisemistest heitlustest. 

Pariisi on raamatus häbiväärselt vähe. Kõike muud on. On Aasiat, Itaaliat, mehi ja veini.

Ma arvan, et raamatust jääb mulle ainult meelde see, et autor raamatu alguses kirjeldab seda, kuidas ta New Yorgis jooksis ühelt vaatamisväärsuselt teisele, vahetades maniakaalselt riideid ja lastes teistel endast pilte klõpsida, luues seeläbi illusiooni, et veetis metropolises nädalaid, kuigi tegelikult vaid 51 tundi. Ja siis, eks! Imestab, kui Vahemere ääres luksusjahil üks slaavi uusrikkas paar sama nalja teeb. Nagu! Kes toimetab neid raamatuid! 

Aga suures plaanis ehteestlaslik lugemine. Inimesel on kõik olemas, ja ta ikka vingub igal sammul. Supeldes luksuses meenutab seda kuidas ta lapsepõlves nii vaene oli, et pohli sõi nädalate kaupa. Kuigi ma praegu pead ei tea anda, kas see oli selles raamatus. Ma hakkasin nimelt kohe pärast Pariisi lugema Eia biograafilist "Minu Prantsusmaad" ja seal osad teemad justkui kattuvad. Nii et need pohlad võisid ka hoopis Minu-raamatus olla. Mind ka keegi ei toimeta...