Vahel on sul lihtsalt vaja seda karu

Laupäeval käis külas sõbranna. Rääkisime. Asjadest. Elust. Lahkudes mainis, et mul on esikus armas pink. On küll, mulle ka meeldib. Pingil istub mul karu. Pehme plüüsist mänguasi. Alles hiljuti ostsin. Ostsin küll selleks, et selle taustal pilte teha, aga tegelikult oli see vist kõigest vabandus. Ma olen juba tükk aega tundnud hinges sellisest sõbrast puudust. 

Karu vallandas ka sõbrannas ühe loo. Nimelt mitte väga ammu aega tagasi kaotas ta oma abikaasa. Nad olid pikalt koos. Pärast lesestumist elas ta oma elu edasi nii nagu oskas. Kuna tal on maailma kõige suurem süda, siis aitas ta ka edaspidi teisi. Ja muuhulgas oma õde. Kelle last ta hoidis. Varem on ta oma laste mänguasju õe tütrele viinud. Ja nii, hoides tüdrukut, nägi ta tema mänguasjade hulgas üht karu, karu, mis kunagi oli kuulunud tema tütrele, aga jõudnud järjega järgmise põlvkonna mänguasjade hulka. Ja nähes seda karu, tundis ta, et see ongi see, mida tal just praegu vaja on. Küsis tüdrukult, et kas ta võib seda karu natukeseks laenata? Ja laps lubas. Tõsi, ta oleks pidanud oma õega sellest rääkima, aga ununes. Ja mõned nädalad hiljem, kui õde märkas, et see karu oli otsapidi jõudnud minu sõbranna koju, tekitas sellest suure draama. No jah, ma saan ka temast aru. 

See ei pea olema loogiline, teised ei pea seda mõistma, sa ise ei pea seda mõistma, see lihtsalt on nii. Et sel hetkel on karu kõikide su probleemide lahendus.

Karu võib tulla erinevates kostüümides. Ta võib olla pehme ja karune või jahe ja marjane. Ta võib olla naabrimehe kujuline, kes sinuga koos veini joob, kui su süda on ühe teise pärast murdunud, või ebastabiilse sõbranna näoga, kes sind reede õhtul ühest baarist teise veab. 

Ja meil on kõigil olnud elus hetki, kus me vajame karu. Ja me mäletame seda karu pärast veel aastaid. Karu on nagu diplom selle eest, et meiega on nüüd kõik hästi, me saime hakkama, me ei lõiganud oma veene läbi.