"Veidrad armastuslood"

"Směšné lásky"

Milan Kundera

Loomingu Raamatukogu kuldsari

Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver

Loomingu Raamatukogu, 2011, nr 4-6

172 lk

"Rõõmu armastustatud mehe lähedusest tunnetataksegi kõige paremini üksinduses. Kui see lähedus oleks lakkamatu, oleks lakkamatu vaid selle igavene kaduvus. Püüda seda saab vaid üksindushetkedel."

Nagu on armastuslood, ja samas nagu pole päriselt ka. Või kes olen minda hindamaks. Minu enda armuelu... lubage naerda. Ja ometi, ikkagi mul ju olid tunded. Kutsusin neid isegi armastuseks. Kõrvalt näisid need, nii nagu näisid. Õnneks mulle pole näkku tuldu otse ütlema, et naiivne olen. 

Armastused elus, ongi erisugused. On suuri armastuslugusid, neid on vähe. Ja siis on selliseid põgusaid. Nendele ei julge mingit silti külge kleepidagi. Ütled, et sul oli silmarõõm, romanss, "sõber". Või nagu Milan ütleb - veidrad armastuslood. Nagu on, aga peamiselt siiski pole. Tujud, mitte tunded. Aga eks ole tõsi, et ka need suure armastused algavad sageli veidralt. Miks nendest ühtedest areneb suur ja teised juba eos kärbuvad, kes seda teab ja ette oskab ennustada. 

Lood algasid hoogsalt ja näisid esmapilgul kerged ning humoorikad. Umbes kolmandaks palaks kadus neist helgus ja alles jäi see nimetu, põhjatu tühjus. See sama, mida me tunneme hetkel, kui armulugu otsa saab. See tunne, et kõik see, mis oli, oli mõttetu, tühine ja raiskamine. Kas ma kunagi üldse veel leian kellegi, keda armastada ja kas keegi kunagi hakkab armastama mind? Või oligi see kõik? Minu üks võimalus veidrusest võlu välja pigistada. Ja mida enam neid võimalusi mööda läheb, seda õhukesemaks kulub meie lootuse kiht veel midagi suurejoonelist kogeda. Jääbki vaid küüniline ja kare kest. 

"Inimene kulgeb läbi elu kinniseotud silmadega. Ta tohib vaid aimata ja oletada, mis elu ta elab. Alles hiljem võetakse tal side silmadelt ja siis, pilgu minevikku heites, ta taipab, millist elu ta elas ja mis selle mõte oli."