On kahte sorti inimesi - ühed, kes kaebavad valjuhäälselt ja trambivad jalgu, et oma tahtmist saada ja siis on need teised, kes pahandavad, kurvastavad ja nö "hääletavad jalgadega". Mina olen see teine sort. Vist mõned üksikud korrad olen elus natuke lärmi ka teinud ja mingid pretensioonid kuhugi saatnud, aga ega see mulle mingit rahuldust ei toonud ja tunnet, et oma õiguste eest tuleb võidelda, mul ka pole tekkinud. Niisiis, ma olen passiivselt agressiivne. Ma mossitan, heal juhul räägin sõpradele mind tabanud ebaõiglusest või siis kirjutan blogis. How very Estonian of me.
Ja siis see pahameel muudkui koguneb mu sisse. Tilk tilga haaval, kuni ühel päeval ma enam ei viitsi ja vahetan teenusepakkujat.
Ma olen loomult lojaalne, seetõttu kõik sellised lahkumised ja suhte lõpetamised on mulle hullult rasked. Emotsionaalselt. Ma annan justkui sada korda veel ühe võimaluse, lootuses, et asjad muutuvad. Aga kui on kõik, siis ongi kõik.
Ma olen olnud SEB klient umbes kakskümmend aastat. Lojaalne klient. Kõik mu raha on seal. Pikalt olid ka kõik mu laenud ja liisingud sealt. Aga siis hakkasid asjad vaikselt muutuma. Muutused polnud minu algatatud, need tulid panga poolt. Esialgu olid muutused vaevumärgatavad ja ma eeldasin, et asi on minus. Ma alati eeldan, et asi on minus. Ja kohe ma ei pahandanud. Aga siis selgus, et asi ei pruugi minus olla, sest ka teised truud kliendid hakkasid samasuguseid jutte rääkima. Et SEB ei väärtusta kliente. Ta ei paku personaalset lähenemist. Pigem jääb mulje, et klient võiks oma raha pangas hoida küll, aga muus osas oleks parem, kui teda poleks. Pakutakse lahendusi videokonsultatsiooniks, mis ei toimu või kui toimuvad, siis pooli pangatoiminguid ikka selle kaudu teha ei saa. Öeldakse, et võimalusel ärge tulge kontorisse, saatke kiri ja pank tegeleb sellega. Siis kui aega leiab. Ja viitsib. Ehk siis on sul ikkagi mõistlikum kohale minna.
Tellisin hiljuti Kärbsele pangakaardi. Kolm korda. Sest pidevalt oli sellega mingi probleem, millest ma sain teadlikuks nädal hiljem, e-kirja teel. Okei, no ise olen loll. Sest ma ei tea peast kuidas pangakaardi tellimine käib, milliseid nüansse ma pean kusagilt õhust aimama. No loogiline. Ma ju nagunii eeldan, et viga on minus. Fain, sain selle lõpuks tellitud, ühtegi meili rohkem ei tulnud, et ma midagi valesti oleks teinud. Kuna Kärbes on alaealine, siis läksin kaardile ise järele. Paraku avastasin tol hommikul, et pool aastat tagasi on Kärbse ID-kaart aegunud. Vanast ajast mäletan, et lapsevanem saab alaealise lapse kaardi ka sünnitunnistuse alusel kätte. Seega, otsustasin proovida, ehk saab. Läksin kontorisse ja valisin oma kuldkliendi numbri, mis peaks andma eelise tavakliendi ees. Tegelikult polnud pikk järjekord, minu ees oli vaid kaks inimest. Aga noh, ikkagi ju, kui on lubatud eelis, siis seda võiks ju saada. Aga ei, vähemalt mina pole piisavalt kuldne, apparently. Ei saanud lapse kaarti kätte. Aga siin ma olen küll ainult ise süüdi, sada last, no ei jõua kõigi dokumentide kehtivusaegu jälgida. Selged pildid, paar kuud nad seda kaarti seal hoiavad, selle ajaga peaks uue dokumendi kätte saama küll. Aga ikkagi, hing sai natuke haiget.
Paar päeva hiljem tuli Krahv von Kolmanda kaart koju. Seda oleks vaja internetipangas aktiveerida. Lapse netipank on seotud minu omaga. Aga aktiveerida ma lapse kaarti ei saanud. Helistasin panka ja nemad soovitavad mul lapsele isiklik netipangaleping sõlmida, et see on ikka jube kasulik ja seal saab igasugu asju teha. No ja siis ma ütlesingi sellele toredale tütarlapsele, et teate, ma siin üldse mõtlen, et kas ma teie panka oma asjadega jääda tahan. Laenu ma teilt ei saanud, te polnud isegi valmis süvenema sellesse taotlusesse. Intressid on teil jaburad. Ülekannetele keevitate ajuvabasid "teenustasusid" juurde. Pensioni tootlus on teil heal päeval naljanumber. Kuldklient on ilmselgelt ainult mingi väljamõeldud tiitel, mis lubab teil minu kontolt iga kuu võtta suuremat kaardihooldustasu, aga kontoris pean ma ikka koos ülejäänud pööbliga järjekorras sitsima. Nii et hetkel ma pole küll meelestatud nii, et sooviks veel mingeid lepinguid teiega sõlmida. Neiu hääl vajus ära, ega ta muidugi süüdi pole ju selles, tema teeb ka oma tööd ainult, ja minust oli nõme temaga õiendada. Hommikul vara. Reedel. Mis oli juhtumisi kolmeteistkümnes. Mitte, et ma sellesse usuks, aga osad usuvad ja pole mul vaja oma panust sellesse uskumusse lisada.
Igatahes, ma mõtlen. Et kuidas ma nüüd edasi toimetan. Nagu ma kevadel mõtlesin. Tükk aega olin Telia peale solvunud, enne kui minema läksin. Ja kui läksin siis nad helistasid ja mangusid tagasi. Kusjuures, mõtlesin siin hiljuti, et mul on meestega sama nali pidevalt. Siis kui ma olen igati valmis neid oma südamesse kutsuma ja hoian neile pöialt, siis nad pirtsutavad. Pärast tulevad niutsudes tagasi. No mida, eks. Ma andsin sulle tuhat võimalust. Sa ei tahtnud mind. Ma sain sust üle ja leidsin uue. Miks ma peaks nüüd tagasi tulema su juurde, kui sa esimesel korral mu väärtusest aru ei saanud? Kui lolliks ja haledaks sa mind õige pead? Ah?
Kommentaarid
Postita kommentaar