Tuleb juttu kehast. Üritan positiivselt. Mitte koroona-positiivselt, aga kehapositiivselt, mida iganes see tähendab.
Nüüd on lugu selline, et ma olen oma keha üle täitsa uhke. Ma ei hakka siin võrdlema ennast teistega. Naistega, kes on minust nooremad, kes pole sünnitanud, kes on palju kauem trenni teinud kui mina, või kes tegelevad kehakultuuriga professionaalsel tasemel. Sest siis ma ei ole enda üle uhke. Nett on täis ülitublisid tüdrukuid, kellel on ebareaalne keha. Ma ei tea keda need pildid peaksid motiveerima, mind need masendavad. Sest siis ma näen kõike seda, mida mu keha veel pole. Siis ma näen stiiriaid, näen tselluliiti, näen pekki, volte ja üleliigset nahka.
Kui ma aga vaatan oma keha ja võtan arvesse seda, et see on enda sees kandnud neli vägevat viikingipoega, on neid hoidnud ja toitnud, on need kõrvalise abita suutnud läbi kümnesentimeetrise diameetriga avause siia ilma suruda, on neid rinnal toitnud, siis see on üks ülikõva asi muide. On ainult ootuspärane, et ta on selle protsessi käigus veidi räsida saanud. Ja kui ma pärast kõike seda oleks jäänud koju diivanile sefiire sööma ja veini kulistama, siis oleks see ka kõik väga fain olnud.
Aga ma ju tahtsin veel. Esitasin oma kehale veel nõudmisi ja ülesandeid. Peab olema sale, peavad olema lihased, peab suutma kangi peal kaks korda oma keharaskust venitada. Miks? Sest mind vaimustab see, et mu keha seda kõike suudab. Et ta vaikselt, leplikult tuleb minu hullustega kaasa. Ütleb, et hea küll siis, teeme ära, ma ei tea küll miks sa arvad, et see vajalik peaks olema, aga kui see sind õnnelikuks teeb, siis davaika.
Praegu on seis selline, et kaal on mul püsinud 54 ja 55 kilo vahel, kuid. Rasvaprotsent on suur, kui see mul kevadel oli juba 23 kandis ja vist isegi veidi alla, siis nüüd on ta mul jupp aega 26 peal püsinud. Visuaalselt ma väga suurt vahet ei näe. Siiralt. Ehk tuleb silmaarstiga konsulteerida? Kui ma vaatan riiete pealt, siis praegu istuvad mõned asjad isegi paremini seljas, kui aasta tagasi. Niisiis on hea võimalus, et nutikaal mulle luiskab ja see protsent pole päris nii kõrge, kui mulle väidetakse. Aga isegi kui on, siis nagu mõistate, ei lähe see asi mulle korda.
Küll aga läheb see korda teistele. Ma nüüd natuke olen negatiivne ja selgitan kuidas kehanegatiivsus töötab. Ennist mainisin, et negatiivseid tundeid oma keha suhtes tekitab võrdlemine teistega, see on üks. Aga negatiivsust tekitavad ka teised inimesed. Ma võtsin ühel nädalal poolteist kilo maha. Mitte meelega, mitte teadlikult. See juhtub tavaliselt pärast päevi. Sest enne päevi keha hoiab vett kinni ja minu jaoks on selline kahekilone kõikumine täiesti tavaline asi. Ja kui see juhtus ja ma seda infot paariga jagasin, siis nood vaimustusid ja ütlesid, et nii tubli, jätka samas vaimus. Sel hetkel mul küll jooksis korraks lühisesse. Et siis, mis te mulle ütlesite praegu? Ma olen paks või? Et ma peaks veel poolteist kilo alla võtma? Kuhu maani ma ennast pean nüüd siis näljutama? Sa peaksid olema mures mu pärast, mitte õnnest kilkama.
Ja siis on teised. Need kes ütlevad, et ära tee rohkem trenni, sest muidu sa pole enam ilus. Sa pole enam naiselik, kui sul on lihased.
Et siis, muidu ma olen positiivne küll, kui ma ei vaata ega kuula teisi.
Nüüd aga olen ma oma eksperimentidega jõudnud sinna, kus ma olen lisanud oma toidulauale kreatiini. Kreatiin on toidulisand, mis peaks toetama lihaskasvu. Kuulsin sellest juba aasta tagasi, aga reaalsete tegudeni jõudsin alles nüüd. Umbes aasta olen ma korralikult proteiini söönud, aga lihased ei kasva nii nagu mulle meeldiks. Seega, väike doping juurde. Alles vähe olen seda tarvitanud, seega vara veel mingeid järeldusi teha, aga paar asja võin välja tuua.
Kreatiini võtan igal hommikul ja trennipäevadel pärast trenni. See segu sisaldab ka kofeiini ja tauriini - kes ei tea, siis need on energiajookides tavalised lisandid, et pulss ikka kõrge oleks. Tunnistan, et hommikud on tänu sellele palju paremad. Kuigi ma olen ju vana tuntud kohvihoolik, siis sellist laksu ma kohvist kätte ei saa, mida nüüd kreatiiniga olen tundnud. Õhtuti, nagu juba aimate, pole see nii äge. Aga ehk mu kehake harjub ja lepib. Suuremat jõudu ma ei tunneta. Aga vara veel. Öeldakse, et kolm kuud on see aeg, kus toimub nö laadimine. Pärast seda siis vaatab, mis juhtuma hakkab, kui hakkab.
Kreatiini üks kõrvalmõju peaks olema ka kaalutõus. Kuna ma oma kaaluga olen hetkel rahul, siis ma väga ei karda seda tõusu. Sõltub ju rohkem, et mille arvel see tõus toimub. Kui lihas kasvab, siis on see asi oma eesmärgi täitnud ja ma olen rahul. Kui tõseb mingite teiste asjade arvelt... eks ma siis annan ausalt teada.
Kui olete ise seda või mõnd muud toidulisandit tarvitanud ning soovite oma kogemusi või hoiatussõnu jagada, siis kuulan suurima heameelega.
Kommentaarid
Postita kommentaar