Pojad ja armastajad

Laupäeval käis Kadunud Poeg külas. Rääkis elust ja armastusest. Elust vähem, sest... ah, sellega on nii palju jama praegu, ma ei hakka siin isegi välja tooma. Lühidalt - kõik, mis sai valesti minna, ja millest ma inimest ka ette hoiatasin, läks valesti ja see ei tee mulle absoluutselt rõõmu, et mul õigus oli. Palju rohkem oleks teinud rõõmu, kui ma oleksin eksinud. Aga eks põhjas ära käimisel on oma eelis - edasi saab ainult paremaks minna. 

Aga siis armastusest, eks. Tal on hetkel väga sarnane kampaania käimas kui minul. Õieti, tal on see kuidagi nii juhtunud, minul oli teadlik. Noorte värk, teatud asjad hakkavadki iseenesest külge. No ja siis korra nädalas me vahetame infot. Mina räägin oma seiklustest, tema omadest. 

Näiteks paar kuud tagasi rääkisime välimusest. Uurisin, et kui kenad tütarlapsed talle siis satuvad. Ütles, et no ikka 8 ja 9. See ei öelnud mulle midagi. Palusin siis võrdluseks mulle hinne panna. Ma loodan, armas lugeja, et Sa istud antud postitust lugedes, siis oht on pikali kukkuda. Saate aru, ta ütles, et ma olen 6. Nagu, on ju! Milline reetmine ja veel oma liha ja vere poolt. Ma pidin autoga peaaegu vastu posti sõitma sellise avalduse peale. Kas ta üldse on korralikult vaadanud mind, mis mõttes KUUS!?! Tema põhjendus oli, et vanus on selline, et kuus on sama, kui kahekümne aastase 8. See väga ei lohutanud. Hiljem ta küll veidi redigeeris oma arvamust, aga siiski, hing on ikka hell. 

Üks teine kord oli meil arutluse all see, et kas mees kes: 1) elab 36-aastaselt üürikorteris, 2) ei oma juhiluba, 3) mängib arvutimänge ja 4) põeb depressiooni, on vääriline partner mulle. Mina leidsin, et tegemist on üsna mõjuvate teguritega, mis peaksid kandidaati äärmiselt kahtlevalt suhtuma. Poeg teatas selle peale, et arvestades, et mul on neli last, siis me oleme noormehega võrdsed. Et iga täke vööl, lapse eest, annab kandidaadile automaatselt loa nelja jõhkra iseloomuvea jaoks. Kui mehel on lisaks neile neljale veale veel mõni suurem kiiks, siis ma võin alles pirtsutama hakata. 

Sellised vestlused siis meil pojaga. 

Aga laupäeval teatas ta mulle, et on ühe neiuga juba 4 korda kohtunud. See on täiesti rekord juba. Mul endal on õnnestunud ühe kandidaadiga kõigest kolmel kohtingul käia. Pärisin, et miks talle see neiu siis meeldib. Kujutate ette, mida ta mulle ütles? "Ta meenutab mulle sind!" Saate aru, eks! Kas võib teha poeg oma emale veel suuremat komplimenti kui see? Ma andsin talle peaaegu selle 6 ka juba andeks.