"Noh, räägi rõõmu!" teatab Kadunud Poeg igal reedel kui ma ta Lille peatuse tanklast peale võtan ja me koos poodlema sõidame. Asi muidu liigub selles suunas, et ma ilmselt mingi hetk kirjutan postituse pealkirjaga "Kadunud poja tagasitulek", aga kõigest omal ajal.
 |
| Lapsega pitsat söömas |
Et siis, räägi rõõmu. Mina ei tea kust see väljend tal külge on hakanud. Ta ju siin oma merekooliga seoses tegi laeval praktikat, äkki vanad merekarud räägivad nõnda. Aga mulle meeldib. Sellel on positiivne kõla. Noh, et tüüpiline "kuidas läheb" või "mis teil ka uut toimub" on sellised retoorilised, vähesed eeldavad, et sa neile midagi tegelikult vastad. Pole vaja kommenteerida, et mina küll ootan, et vastatakse, alati on mõni selline ka, aga mulle on küll päris sageli vastatud, et "oot, mis sa päriselt vastad sellele küsimusele?" Noh, ma olen ju naiivselt otsekohene, kui küsitakse, siis ma eeldan, et tahetakse ka vastust.
Kuid, kui mu laps küsib, et "räägi rõõmu", siis ei tule mul pähegi hakata oma kurba elusaatust lahkama. Hakkangi kohe aktiivselt meenutama, et mis mul siis viimase nädala jooksul rõõmu on pakkunud.
Mis sulle, armas lugeja tänasel päeval rõõmu pakub? Ära ole kade, räägi rõõmu 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar