Istun kontoris, teesklen, et olen kohutavalt oluline ja hõivatud. Joon kohvi ja loen Delfi "uudiseid".
Kõlab koputus uksele ja sisse piilub üks rõõmsa näoga klient. Küsib, et ka J on ka kohal. No pole, ma siin üksi. Aga mis mureks?
Temal vaja üks parkimiskviitung tühistada. Jälle. Juba kolmas kord viimase kahe kuu jooksul.
No sõbrake, nii see asi ei käi. Sul on parkimiskaart, kasuta seda. Pole vaja mulle laulma tulla, et nad hiilisid põõsastes ja kohe lendasid kohale, kui sa korraks ühe auto garaaži ja teise sealt välja ajasid.
Ei no, ainult üks kord, palun, pliiz!
Aga mis ma sellest saan?
No ma võin näiteks natuuras tasuda.
Kutt on maksimaalselt 25aastane.
Nagu, mida ta silmas pidas? Et toob mulle ema marineeritud kurke või? Või kuidas?
P.S. Jah, tühistasin trahvi. Sest ma sain vähemalt kõhutäie naerda. Ja noh, blogimaterjal, eks ole.
Kommentaarid
Postita kommentaar