Nagu esiteks, see oleks täiega hea romaani pealkiri, on ju! Silme ette kangestub sünge ja hirmsa trilleri stsenaarium. Sügaval kuusikus leiab juhuslik seeneline kauni noore naise poolkõdunenud laiba. Temast on järele jäänud vaid valged hambad ja Gucci käekell. Või.. kui on ainult kell ja hambad, siis kuidas me teame, et ta oli noor ja kaunis? Hmm.. no ma mõtlen seda veel.
Aga tegelikult tahtsin ma saladustest rääkida. Alustame sellest, et ma olen kõigi aegade kõige halvem saladuste hoidja. Ma räägin kõik kohe välja mida ma tean. Kui juhtub, et ma kogemata olen suutnud mingit saladust hoida, siis seetõttu, et ma olen selle lihtlabaselt ära unustanud. Või siis ma ei pea seda saladuseks ja mul pole seda konkreetset informatsiooni kellelegi edasi rääkida. Tõsiselt. Mulle hirmsasti meeldib teiste lugusid kuulata, aga ma ei salvesta eriti midagi. Vahel, kui mingi eriti mahlakas asi juhtub, siis ma võin selle blogisse üles tähendada, sest see just juhtus ja mulle tundub, et see on midagi, mida ma võiksin tahta tulevikus ka mäletada. Nii lihtne ongi.
Mis mind hämmastab on see, et inimesed mulle oma saladusi rõõmsalt pihivad. Isegi need, kes teavad, et ma avalikku blogi pean. Nagu, päriselt! Enese alalhoiuinstinkti üldse pole või? Aga ju siis oskan jätta mulje, et see spetsiifiline isik on kuidagi eriliselt tähtis ja oluline minu jaoks, et ma tema asja edasi ei räägi. Nüüd, lugege uuesti eelmist lõiku, kus ma kirjutan, et ma suure tõenäosusega: a) kas ei pidanud lugu kuigi põnevaks ja see jäi jagamata või, b) ei pidanud seda lugu kuigi põnevaks ja unustasin ära. Ei ole kolmandat varianti. Tegelikult. Kui teil on räpaseid rõlgeid saladusi, mis ilmavalgust ei kannata, siis ÄRGE JUMALA EEST MULLE NEIST RÄÄKIGE.
Mis tähendab seda, et suurel osal inimestest pole kuigi palju päevavalgust kartvaid saladusi. Nad ise arvavad, et on. Aga see on juba täiesti teine teema.
Ühe sellise saladuse rääkis mulle üks klient. Mulle jäi see asi meelde ainult seetõttu, et ta mainis ettevõtet, mille nime olen varem ka kuulnud. No ja kui me järgmisel päeval tema kolleegiga kohtusime, siis ma lobisesin välja. See ei olnud isegi pahatahtlik. Nimelt ma ei teadnud, et tegemist on saladusega ja lisaks oli esimene inimene mulle maininud, et tema kolleeg on selle asjaga seotud. Lisaks, minu meelest polnud üldse mingi suur saladus, lihtsalt üks infokild.
Loomulikult sai saladuse pihtija pahaseks ja noomis mind. Ütles, et ta usaldas mind ja arvas, et "meil on eriline side". Tema on mulle rääkinud asju ja mina talle. Tema on "minu saladusi hoidnud ja tunneb end nüüd reedetuna".
Kohutavalt naljakas! Sest tüüp on tõesti rääkinud ja näidanud igasuguseid asju, milleta ma oleks võinud vabalt ka ilma edasi elada. Ja no lööge või maha, ei mäleta mina, et oleks talle ühtegi enda saladust avaldanud. Arvestades, mida see vend on mulle rääkinud, siis peaksin ma puruloll olema, et talle kübetki tundlikku infot reeta. Ja no, olgu, ütleme, et minu käes on nüüd mingid saladused, mis peaks muutma inimeste elusid. Ise ma aru ei saa sellest suurest võimust, mis on taevast mu kätte langenud, või kuidas ma saaksin selle info enda heaks või rääkija kahjuks pöörata, siis sisuliselt on tegemist kasutu lobaga. Samaväärne sellega, kui Malle räägiks mulle kuhu ta Villu eest selle kalli konjakipudeli ära peitis.
Sõnaga, kui teil peaks kunagi tekkima soov oma südametunnistust kergendada ja te vaatate minu kavalatesse kassisilmadesse ning lasete minu pehmel ja soojal häälel end eksitada, pannes end tundma turvaliselt ning kaitstuna, siis saage sellest tundest üle. Ma ei oska saladusi hoida!
Või olgu, mõnikord ma suudan ka. Ma olen juba sel aastal kuulnud erinevaid jutte, et kui ma näiteks läheks ja mõne uuriva ajakirjanikuga tekiila shotte teeks, siis võiksin ma üsna mitme inimese elu küllalt ebameeldivaks väänata. Ja need inimesed ei pidanud mulle eraldi mainimagi, et "kle, las see jääb meie vahele". Haruldastel puhkudel saan ma saladuse hoidmise põhimõttest täiesti iseseisvalt oma arunatukesega aru. Pigem on vist asi just nendes "saladustes", mida mõni jupijumal endast räägib, mis peaksid teda kuidagi eriliselt põnevaks ja mitmekülgseks muutma. Sest ausalt, mitte kedagi ei huvita, et sa möödunud aasta jõulupeol prügikonteineri taga oma ülemuse trofeenaisega kabistasid. See on huvitav ainult sulle ja ülemusele.
Kommentaarid
Postita kommentaar