"Päev, mil me kadusime"

"The Day We Disappeared"

Rosie Walsh

Tõlge eesti keelde Pilleke Laarmann 

Toimetaja Aidi Vallik 

Kirjastus Helios, 2020 

356 lk

Armas, haavatav, Ilges Jamas olev neiu, avastab end meheliku, šarmantse, meeldiva mehe alluvuses. Mees on varakas, kogenud ja suurepärane. Loomulikult kinnitab neiu endale, et mees on liiga hea, et olla tõsi ja et selline mees pole ometi temast huvitatud. Ja ometi... 

Mul pole vähimatki õigust kobiseda. Ma teadsin ju millesse end mässin. Ma tean alati. See oleks sama, kui ma võtaks mõne Parve raamatu ja kukuks ohkima ja hädaldama. Pole ju võimalik, et see üllatusena tuleb.

Ma tegelikult pean ennast romantikuks. Mul on kodus küünlad ja värki. Ma võin aastaid heldimusega meenutada mingit imalat žesti ja tillukest tähelepanuavaldust. Kunagi oli ma veel nii tobe ka, et hoidsin alles kõik roosid, mida mulle kingiti. Sest, noh, mulle ei kingita lilli väga tihi. Oli vaja ju seda kuivanud maltsa alles hoida. Igatahes, ma ei pea ennast kalgiks ja küüniliseks. Ja ometi sellised ettearvatavad, ebausutavad, roosa-manna-vahulised romaanikesed panevad sees keerama. Miks ometi? Mis mul viga on, et ma ei suuda neid lugeda ja neid nautida, ehk koguni mõne pisara poetada ja õnnest õhata?

No ja siis toimub pööre. Asi läheb põneva(ma)ks umbes viimases kolmandikus. Idee on hea, küllaltki. Ainult, et teostus jäi pisut nõrgaks. Jäi mulje, et autor ei julge inetuks minna. Teate, nagu need ilusad tüdrukud, kes teevad 368 identset fotot, et leida see üks kus nad paistavad kõige ilusamad, saledamad, targemad. Sest nad kardavad kaotada oma jälgijate imetlust. Ma tean, millest räägin, mul on ka telefon täis tuhandeid fotosid, mis üksteisest eriti ei eristu. No ja siin on nüüd tegemist sellise autoriga, kes tahaks küll minna lõpuni välja, aga päriselt "Tüdrukut rongis" või "Kadunud" ei julge kirjutada. Miks küll? Ei tea, ei jaksa analüüsida. 

Aga suures plaanis täitsa kobe. Kinkisin talle pühade meeleolus 3+1 tähte. See üks on seemneks.