He-he, ärge seda nüüd küll uskuge! Iga uue aastaga olen aina vanem mina. Väidetavalt oleme füüsiliselt iga seitsme aasta tagant täiesti uued mudelid, sest kõik rakud meie kehas on vahepeal vahetunud, aga see vist kehtib teiste inimeste kohta, sest minul on küll kehal kakskümmend aastat vanu arme, mis kuhugi kaduda ei suvatse. Suures plaanis kavatsen jätkata sellega, mis mulle siiani rõõmu on toonud.
Näiteks söömine. Teate, ma võtsin kodus oldud aja jooksul 4 kilo juurde. Neli! See on juba üks terve inimene. Tita küll, aga ikkagi, kulmude ja varbaküüntega isik. Loomulikult võtsin ma need kilod kohe maha ka. Kiirelt tulnud, hõlpsalt läinud! Kilodega on vahel nõnda, et sina tahaks neid kaotada, aga nemad on sinusse nii kiindunud, et ei taha kohe kuidagi su puusadelt kaduda, kuigi sa neile ust näitad ja neid valusalt näpistad. Omamoodi armas, on ju, et kui keegi meid ei taha, siis vähemalt on meil kilod. Aga jah, minu omad siiski läksid. Kui te arvate, et läksid sellepärast, et mul on selline mood, et kui keegi südamesse kolib, siis ta teeb endale mu kilode arvelt ruumi, siis olete üsna õigel teel.
Otsustasin kõik negatiivse eelmisesse aastasse jätta. Nagu näiteks igasugused kaalulangetusäpid, mis mulle märku annavad, et ma ennast diivanilt püsti ajaks. Kas te ei tea, et meil on Roona! ma ei saa ju trenni minna. Ja õues on meil talv, eks ju, mis tähendab, et on rõve külm ja mul on rasvaprotsent, mis sooja ei anna. Nii et pole vaja mu tuju rikkuda. Teete klubid lahti ja küll ma siis liigutan ennast. Sama käib nutikella kohta. Annab mull voolu, mõistate! Käratab, et Liigu! hüüumärkidega, seal juures. Nagu ma oleks poolearuline, kes ilma käskimata ei teaks. Aga kuhu ma liigun? Mida ma teen? Ma olen kodu juba ära koristanud, kaks korda päeva jooksul. Mul pole enam väikseid lapsi, kelle järel joosta ja kasida. Mul ei ole ühtegi mõjuvat põhjust ennast liigutada, hüüumärkidega ega ilma. Ainuke põhjus end liigutada on minna kööki midagi suhu pistma, seda tahategi või? Ja siis imestate, et neli kilo. Ma küsin, et kuidas nii vähe!
Netflixil on ka komme minu tarbimisharjumustele hinnanguid pilduda. Uurib mult, et kas ma ikka veel vaatan seda sarja? Ei tea mida mul kodus muud teha on? Loomulikult ma vaatan seda! Pole vaja pärast igat kolmandat episoodi etteheiteid teha. Või kui, siis võiks seda teie süsteemi täiendada. No ütleme, et ma olen üksik vanainimene, kaktustega, ja kui ma pole paar päeva puldil ühtegi klahvi näppinud, siis võiks perearstile SMSi saata, et ta läbi astuks ja mu poolkõdunenud laibale lina peale viskaks, aga kui te seal Netflixis seda minu heaks teha ei suvatse, siis koristage oma negatiivsed loosungid minu ekraanilt ära. Tänan!
Muide, meil tuli lumi maha, mis on täiega äge. Veidi vähem äge on see, et see juhtus täpselt 34 minutit pärast seda, kui ma olin oma auto ära pesnud ja kuivatanud. Aga noh, nagu ma ütlesingi, midagi uut siin ilmas pole.
Veel analüüsisin ma täiega seda, et miks mul sel talvel deprekat polnud. Ja ma arvan, et asi on sotsiaalmeedias. Õieti selle puudumises. Ma nimelt aasta tagasi otsustasin Facebooki konto kustutada. Ma ei mäleta millega ma seda tol korral õigustasin, aga kurb tõde on see, et tegelikult ma olin solvunud oma "sõprade" peale, kes ei laikinud minu postitusi. Nagu - kui ma ei meeldi sulle, siis mida sa oled mu "sõber"? Ma ei ütlegi, et alati peab südameid laduma või mida iganes, ega ma ise ka suur laikija pole, aga kui sa never ei taha mulle ühtegi südant panna, siis pole mul ka sind vaja. Jah, olen eneseimetleja ja vajan virtuaalset heakskiitu. Igatahes, pärast seda, kui ma ei pea olema tunnistajaks sellele, et ma oma "sõpradele" korda ei lähe ja ma suure tõenäosusega neile ülepea ei meeldigi üldse (mis on muuseas fakt! Ma olen korduvalt olnud tunnistajaks sellele, et mu "sõbrad" on kõik ilgelt "mures" mu pärast ja isekeskis arutavad, kuidas mulle "toeks olla" ja nõnda edasi, ja siis muudkui muretsevad ja ohkavad, omavahel, mõistagi, telepaatiliselt, teate küll, nii nagu tõelised sõbrad tegema peavadki, ja siis see ohkimine ja "muretsemine" otsapidi minuni jõuab), siis milleks mulle selliseid kontakte vaja on? Nüüd on mul väike ja turvaline tugivõrgustik, kes mind väga õnnelikuks teeb.
Muidugi on võimalik, et mu hea tuju on otseselt seotud sellega, et ma olen avastanud, et ma meeldin poistele. Ja ärge tulge mulle ütlema, et neljakümneaastased meesisikud ei ole enam poisid vaid mehed. Õigekiri ja käitumismuster on neil täpsel samasugune kui vinnilistel põhikoolilõpetajatel, seega, poisid jäävad poisteks. Ja arvestades, et minu arengutase on ka kusagil sealkandis, siis mulle sobib küll. Aga jah, et siis poisid. Väga ei tahaks seda tunnistada, sest mulle meeldib ikka mõelda, et ma olen sügav ja sisukas, kuid ma ei välista seda, et osaliselt on ka selles asi, miks ma padjapüürinurki ei lutsi.
Osad vist teevad uue aasta lubadusi. Ma panin ka mõned asjad endale märkimikusse kirja ja eks ma aasta lõpus avaldan. Ühe täiesti utoopilise ja naeruväärse soovi viskasin ka muidu mõistlike asjade hulka. Seda ma õppisin 2018ndal aastal, et tuleb unistada grandioosselt ja ülemeelikult, sest kes teab, ehk saadki selle mida soovid ja kui ei soovi, siis ei saa mõhkugi. Aga nagu öeldud, siis detsembris annan aru.
Lisaks, üks mu püsilugeja saatis mulle lingi Malluka postitusele ja küsis, et kas me oleme sõpsid? Et miks kirjutab Mariann samadel teemadel, millest mina alles paar päeva tagasi kirjutasin? No jah, sõbrad pole. Ma ikka natuke loen tema heietusi, aga mul on vähemalt nii palju austust tema vastu, et viidata. Muidugi, võimalik, et lihtsalt kokkusattumus. Pole mu mõtted nii originaalsed midagi.
Kommentaarid
Postita kommentaar