"Kassandra ja hunt"

"I Kassandra kai o Lykos"

Margarita Karapanu

Tõlkinud Karoliina Kagovere

Toimetanud Katarina Rein ja Kätlin Kaldmaa

Kirjastus Hunt, 2020 

164 lk

Kui tore on ikka laps olla! Tajuda kõike toimuvat mänguna. Kõike. Ka neid täiskasvanulikke jubedusi ja õudusi. Surma. Vägivalda. Mitte mõista lõpuni täiskasvanute isekust ja silmakirjalikkust. Olla kurja suhtes naiivne ja süütu. Kui hea on olla, kui õudused ja jubedused ajavad naerma ja itsitama, mitte öökima ja iiveldama.

Häiriv. Kriipiv. Seest õõnsaks tegev. Vastikult ebamugav. Kohutavalt raske lugemine. Emana. Pidevalt peas tiksuv mõte, et kas minu enda kullapaid on ikka piisvalt kaitstud olnud igasuguste rõlgete olukordade eest? Võimatu käest panna. Kuigi ma mitu korda sulgesin. Tõstsin pilgu sõnadelt ja mõtlesin endamisi, et äkki ma sain valesti aru. Lastel ongi elav fantaasia. Nad luuletavadki pool juurde. Kes iganes oli see, kes väitis, et lapse suu ei valeta, pole kunagi kas laps olnud või ei mäleta seda enam. Lapsed luiskavad. Mõni rohkem, teine vähem. Aga on asju, mida nad ei oska välja mõelda. Asju, mida nad tajuvad, aga ei oska sõnadega väljendada. Ja nii jääbki vahel tunne, et fantaseerib. Kuigi tegelikult on see appikarje. Ja neid ei kuulata, sest see pole mugav. Või on neil mingid muud omakasupüüdlikud huvid mängus. Ega lõpuni ei teagi. Ja ei saa sellestki raamatust aru. Et kust maalt on tegu väljamõeldisega. Sest me kõik oleme kuulnud lugu poisist, kes lambaid hoidis ja muudkui "Hunt!" karjus, kuni ühel päeval tuligi hunt, aga keegi enam ei uskunud.

Punkte ma seekord raamatule panna ei suutnud. Liiga erinev kõikidest raamatutest, mida ma lugenud olen. Ma ei tea kuidas seda hindama peaks. Mul puudub kogemus.