Riskivaba

Käisin laupäeval kohtingul. Esimesel. Loodan väga, et mitte viimasel. Ideaalne esimene deit. Lihtne, kerge, tore.

Kohtumise kulgedes nägin ennast kõrvalt. Selline kehaväline kogemus. Samal ajal kui noormees minuga rääkis, siis jälgis amatöör-psühholoog ja/või kehakeele ekspert, kuidas ma oma juustega mängisin, natuke liiga sageli pisut liiga valjult tema naljade üle naersin ja mänglevalt tema põlve puudutasin. Ja kätt. Ja õlga. Mõned korrad rohkem kui varajane kellaaeg heaks maitseks oleks pidanud. Mu keha reetis mind. Ja ma nägin seda, aga peatada ei suutnud. Samal ajal jõudsin ma veel arutleda, et kui mina näen seda, kui agressiivselt ja ühemõtteliselt ma ligi ajan, siis kas tema ka märkab? Ja kui märkab, siis kas see on okei? Kas see, kui tema minu kätt puudutas ja mind parklas mu autoni saatis, kuigi tema enda Toyota (on luba naerda) oli pargitud täiesti teise kohta, ning kaks korda hüvastijätuks embas, oli märk sellest, et ma ka talle meeldin, või ongi ta lihtsalt moodne ja kallistab kõiki, kellega kohtub? Kas ma seda olen teile rääkinud, kuidas mind ükskord tööintervjuu lõppedes kallistati? Sõnaga, on selliseid. See ei tähenda, et ma tingimata meeldin-meeldin, eks.

Ja siis veel need teemad, millest me rääkisime. Saate aru, me rääkisime abielust. Esimesel kohtumisel. Mina ütlesin, et olin abielus. Tema küsis, et miks. No ja siis ma rääkisin talle. Et see on natuke nagu austuse küsimus, et mis mõttes sa elad minuga koos, aga tegelikult on sul piinlik mulle oma nimi anda ja kõigi ees näidata, et ma kuulun sulle ja sa oled minuga. Umbes, et pimedas teki all ma kõlban, aga päevavalguses mitte. Siis tema rääkis mulle Plekktrummi saatest ja sellest ideest, et abielu peaks kestma 5 aastat ja kõik. Nagu tähtajaline leping. Ja kui on soov pikendada, siis pikendad, aga muidu kaotab kehtivuse. Ja ma naersin, et mulle sobib. Ja tema vastas, et tema meelest võiks olla aasta. Ja mina ütlesin, et aasta on nagu vähevõitu. Ja siis tema pakkus, et teeks kolm. Ja siis mina veel tingisin, et äkki neli. Rohkem me abielust ei rääkinud.

Või oota, ei, valetan. Siis ta ütles, et teda abiellumine ise nagu ei hirmutagi, vaid hoopis pulmad, et peab kõigi ees mingit tsirkust tegema ja hullult awkward ju. Ja ma olin nõus, sest ma mõtlen sama. Siiani meenutan oma seda esimest, et väga hirmus kogemus. Terve päev oli nutuvõru suu ümber kogu sellest stressist. Seda rääkisin ka talle. Ja veel sellest, et osad on täiesti hullud, kes teevad mingid megapulmad, võtavad laenu ja siis lahutavad, aga pulmalaenu peavad veel mitu aastat maksma.

Veel rääkisin ma talle oma pulmaööst. Sest me rääkisime koristamisest ja see lugu sobis, noh.

Ja kas ma seda mainisin, et me käisime hommikusööki koos söömas? Et me olime kained. Et isegi kainena võin ma võhivõõraga täiesti napakatel teemadel rääkida. Ja ta ikkagi lõpuks kallistab mind. Kaks korda.

Huvitav, kas ma meeldisin talle?

Kas ma peaksin talle sõnumi saatma, et see oli raudselt top 3 parimaid kohtinguid mu elus? Või näin nii liialt meeleheitel ja klammerduv?

Aa, miks ma üldse kirjutama tulin. Peaaegu oleks unustanud. Ta ütles, et talle minusugused naised just meeldivad. Lastega. Et me oleme riskivabad. Selles mõttes, et meil on oma elu ja me ei oota, et keegi meie meelt lahutab ja pidevalt kätt hoiab. Et me oleme kahe jalaga maa peal, mitte lumehelbekesed. Ma arvan, et see on üks ägedamaid komplimente, mida mulle kunagi öeldud on. No see Mercedese oma on ikkagi kõige parem, aga top 3 mahub kindlasti.

Edit. Ja siis ta ootas, et kell saaks 00.01, et mulle kõige esimesena pühapäeval õnne soovida. Vist meeldisin.