"Mitte ainult minu tädi Ellen"

"Mitte ainult minu tädi Ellen"

Mudlum

Toimetaja Liisi Rünkla

Kirjastus Strata

207 lk

"Ema ei oleks mingil juhul tahtnud, et ma temast kirjutan. Ta oli väga vihane mu esimese raamatu peale, ei suutnud leppida, et ma kirjutan päris asjadest, päris inimestest. Kuigi ma seletasin, et ei ole ju päris, et see on minu pea sees ja muist on alati juurde pandud. - . Ja kas ma kirjutan sellepärast, et näidata kui palju ma ise kannatasin? Jah, seda ka. Aga see on minu viis asjadest aru saada. Teisiti ma ei oska. Ma ütlesin talle ka siis, toona:"Sa ei saa ju keelata minul mäletamast!" Aga minu mälestused polnud tema meelest õiged. Need tegid talle valu. Kiskusid lahti kõik vanad vihad."

***

No mis sa ütled, nii on ka võimalik kirjutada! Sisimas olen kogu aeg kadestanud neid, kes oskavad ka mitte kuigi mugavatest ja meeldivatest kogemustest kirjutada nii, et ei pillu süüdistusi, ei sildista, ei vahuta pettumusest ja vihast. Ma julgen arvata, et meil kõigil on olnud selline tädi, nagu tädi Ellen. Või noh, kas just tädi, aga mõni naissoost tuttav, eeskuju, kes õmbles ja hoiustas ja tegi igast muid trikke. Võibolla sellepärast panigi raamatule nimeks "mitte ainult tema tädi", sest äratundmist pakub enamatele. Minu generatsioon mäletab seda aega, kui raske oli. Kõigil oli raske. Oli omamoodi raske ja oli kollektiivselt. Aga Mudlum oskab seda aega kirjeldada kergelt, taaka kaasa tarimata. Et oli küll must lagi meie toal, aga kui lähedalt vaadata, siis ainult tumehall ja isegi selle alt koorus munakoorekollast välja, kui kardinad eest lükata ja väljas parasjagu madal õhtupäike lage noolis. 

***

"Võiks ju nüüd nuriseda, et miks ikka mingi minevikujutt, et kuidas oli. Et enne oli nii ja nüüd on teisiti. Näiteks ma tean sündinud tallinlasi, nooremat rahvast, kes ei tunne sugugi vanalinna. Üks ütles mulle, et oskab minna Balti jaamast Raekoja platsile ja sealt Viru keskusesse, aga muidu eksib ära ja midagi ei tea. Nähtusele on ju lihtne seletus. Mis asja on inimesel vanalinna, kus on ainumalt villaseid vatte ja merevaiku müüvad poekesed ja hiidkallid restoranid, igaühe ukse ees kostümeeritud sisseviskaja? Jah, mul on tunne, et enamikul inimestel pole linnast sooja ega külma, nad elavad ja liiguvad väga kindlaid, muutumatuid teid mööda."

***

Mis mulle kuidagi eriliselt hinge läks, oli kirjeldus üksildusest. Kui pikki aastaid naised üksi on. Mulle tundub, et minu peatselt 9 on juba et pool elu ning jube, milline raiskamine!, aga need naised olid suurema osa oma täiskasvanueast üksi, üle kolmekümne aasta. Rohkem üksi, kui koos. Eks ole, need saare naised. Lapsed on olulised, aga kellele neid joodikuist mehi ikka nii väga kaela peale vaja on? Selle info valguses mõjub ka eelnevalt loetud "Ilus Elviira" kuidagi teisiti. Ka selles kirjeldas Mudlum üksindust. Ilmselgelt ta teab, millest räägib. Minu viimane paanikaepisood üksindusega seoses oli juba üsna ammu. Ärkasin keset ööd, süda peksis, kõrvus kohises, kuumad hood käisid üle kere. Oli küll krõbe külm, aga õhupuudus oli nii suur, et kiskusin aknad avali ja ahmisin näljaselt suurte suutäite kaupa jäist õhku, kuni mu kopsud valutama hakkasid. See teadmine, et üksi ma surengi, ei mahtunud ühekorraga enam mu sisse ja tahtis mind ära lämmatada. Ei ole mõnus tunne. Ja-jah, muidugi, ma tean, et asi minus endas on, et ma liiga valiv ja pirtsakas, et mulle on olulised puhtus, lilled, uste avamine ning kena tuhar. Et kui ma tegelikult tahaks, siis ei tuleks mul ühtegi minutit üksindust kannatada, aga näe, ju ma siis ei taha tegelt, milleks paanitseda. Üksindusel ja üksildusel on vahe. Ja üksildane ma pole.

***

"Üle kõige siin elus me tahame armastust, aga see on nii hästi ära peidetud ja nii läbi kasvanud igasuguse muu jamaga, et seda ära tunda on paganama raske. Kogu see armastus tuleb läbi õunamahla ja kotleti ja kõigi nende imelike asjade, mida ta on poest kätte saanud, odavad trussikud või ülearu väikesed kootud kindad või roosa seljaküürimise nuustik, selline pikk, kuidas sa muidu üksi oma selga pesed? küsis ema, ja sa veel krimpsutad nina ja ei taha."

***

Raamat on omamoodi "Tõde ja õigus". Kus autor võtab ette inimeste elud, tehtud tööd, kogetud valu ja tõdeb, et näe kannatasime, tegime tööd, aga armastust ikka ei tulnud. Ja et meile, eestlastele, on see kannatamine ning lootmine, et kui oleme hirmus tublid ja korralikud, siis tuleb midagi head, rinnapiimaga, "Kuld Renetiga", hakklihakastme ja vürtsikiluga sisse söödetud. Et võibolla, ehk, meie lapsed, need kes sushi ja pitsa peal üles kasvanud, nemad oskavad vähem asjatult, mõttetult, tulutult kannatada, aga kui ei oska, vähemalt saavad lugeda eelnevate põlvkondade tädidest ja teada, et on kannatatud rohkem ja see ei tähenda, et peab kibestuma.

"Üksinda joomine aitab üksinduse vastu, nii paradoksaalne kui see ka pole. Küll mina juba tean. Kahekesi joomine ei aita enam õieti mitte millegi vastu. Kui inimene juues seltsi otsib, siis on temaga veel suhteliselt okei."

***

"Mul isegi korraks tekkis kiusatus minna sinna Kivisildniku & Co punti seletama, seal oli üks härra, kes pidas ennast väga harituks, aga sellest hoolimata polnud leidnud väärilist kaasat, tema arvas, et naiste latt on ikka seal positsiooni ja rahakoti juures. Ma ei usu ühegi mehe haritusse, kes fesari seinal selliseid arvamusi puistab. Õnneks minu nooruses inimestel arvamusi ei olnud. Sain pool elu ära elada, ilma et ma oleks teadnud, mida teised pooled mõtlevad moslemitest, homodest või tätoveeritud naistest. Milline õnnis aeg."

***

"Ootamine on tõsine töö. Selle käigus võivad tulla huvitavad mõtted ja võib korda saata heas usus igasugu rumalusi, mille pärast hiljem tapelda saab."

***

"Mitte keegi ei tea, mitte keegi pole kunagi teadnud oma surmapäeva ja ometi nad saavad lapsi, ehitavad maju, panevad kartuleid, maalivad pilte. Mina siin kirjutan jupi surmajuttu ära ja siis lähen teen endale köögis kurgivõileiba."