Algas kõik calvadosist. Nagu tavaliselt. Sest ükski vinge lugu ei alga sellega, et keegi jõi vett.
Küsis mult üks austaja, et mida ma arvan calvadosist. Ma olen kunagi ühe Remarque teose (vist) läbi lugenud ja ma mäletan sellest ainult seda, et tegelased käisid pidevalt mõnes urkas calvadosi lürpimas. Mees teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et Remarque tegelased jõid hoopis absinti. Lugemisest on muidugi omajagu aega möödas ja võibolla ma mäletan valesti. Pakkusin, et ju me oleme erinevad raamatuid lugenud. Sest ma tean, et mul on baarikapis üks calvados ja selle ma ostsin puhtalt raamatu pärast, et teada, mis imejook see on, mida pidevalt kulistama peab. Ja siis ütles mees mulle, et tema pole ühtegi Remarque romaani lugenudki, aga tal sõbrad lugesid ja see muudab ta Remarque asjatundjaks, mõistagi.
Loomulikult oli mul vaja oma pointi tõestada. Mul on kodus 2 Remarque raamatut ja otsustasin, et vaatan üle, kumb eksib. Esiteks võtsin ette "Triumfikaare" 70 leheküljeni sirvides olid nad juba joonud veini, viina, konjakit, vahuveini ja arminakki. Ja seal see oli 87ndal lehel "Tooge mulle uus calvados."
Paar päeva hiljem rääkisin ühe teise mehega. Ta küsib minult, et kas ma eelmisel õhtul Ringvaate saadet ei vaadanud, kuna seal oli üks minusugune naine, keda ma kindlasti tean. Ei vaadanud. Mis mõttes minusugune? Noh, loeb raamatuid ja nii. Mnjah, loogiline, meid ongi ju ainult kaks tükki sellist, kes raamatuid loevad, loomulikult me tunneme üksteist. Me loeme üksteisele luuletusi ette, tsiteerime Kafkat ja pärast punume üksteisele patse. Rahva Raamat ja Apollo ainult meie rahakoti peal kõik oma poed ja töötajad üleval peabki.
Veel paar päeva möödus, kui kolmas kutt teatab, et sa oled ju ka raamatutega seotud, miks mitte ise üks raamat kirjutada ja välja anda. Sest nii see käibki. Loed elus kaks raamatut läbi ja kolmanda kirjutad juba ise, sest Jesper Parve seda just tegigi ja vaata kui hästi tal läheb.
Nagu? Mis seltskonnas ma ometi liigun, kus mina olen see kõige suurema lugemusega indiviid? No piinlik!
Calvadosist. Mu vanemad käisid Pariisis, istusid kuskil kohvikus maha ja ema küsis literatuursetel põhjustel calvadosi. Kelner olevat suured silmad teinud ja küsinud kindluse mõttes üle. Pärast uurisid nad välja, et see olevat selline tüüpiline töölismehe jook, kelner oli jahmunud, et keskklassi naisterahvas sellist asja küsib.
VastaKustutaVäga hea 😀
KustutaTäpselt samal põhjusel ( Triumfikaar) jõin ka mina oma elus esimest ja viimast korda Calvadosi. Ei olnud hea :)
VastaKustutaMa olen üldse väga mõjutatav. Lohetätoveering sundis mind sööma hapukurgiga pasteedileiba ( mis on mu lemmik, aga ammu polnud meelde tulnud) ja mingis raamatus, mille pealkiri ei meenu ( tüdruk sõitis rongiga ja nägi pealt mõrva?) manustati joomaajavalt tihti dzinni toonikuga :)
Nõustun, ma pole ka calvadosi fänn 😊
KustutaKas Sa pead silmas "Tüdruk rongis"? Seal ta vist jõi viina ja see kuidas seda kirjeldatud oli, tekitas minus tunde, et never again. Aga võibolla mingi teine raamat hoopis. 😊
Kalvadost mõni väiketootja Eestis vist teeb ka, aga arvestades, kuidas meil aedades on alati liiga palju õunu, võiks seda õunabrändina massiliselt toota. Remarque'il on kalvados muidugi lausa sundmõttena läbiv tegelane. Küllap on piisavalt kange, pisut robustne ja identiteediga haakuv. Keset päeva ja välikohvikus ma ise seda ei telliks.
VastaKustutaRemarque'i raamatutes käib pidev joomine (stiilselt muidugi), nii et pärast (peaaegu) iga lugemist oli mul tunne, nagu oleksin samuti mõnes suitsuses kohvikus napsiklaasi võtnud. Sama oli ka Hemingway teostega, kus juuakse nii palju rummi, et ma imestan, kuidas sealsed tegelased üldse midagi teha suutsid.
VastaKustutano Hemingway ise oli ju funktsioneeriv alkohoolik.
Kustuta