Koroonaaasta

See jama on nüüd umbes-täpselt aasta aega kestnud. Meenutasin eelmist kevadet ja mõtteid, ning teen väikese tagasivaate möödunud aastale. 

Isikliku arengu seisukohalt on olnud tihe aasta. Rabistamist on kindlasti vähem. Enesehinnang ja armastus on suurem. Trenni teen vähem, aga mulle tundub, et teadlikumalt. Oma keha hindan ja imetlen rohkem. Kuigi ma vist ütlen seda igal aastal. Mis on ehk loogiline, kuna nooremana võtsin ma paljusid asju enesestmõistetavana. Mul nimelt läks figuur esimese kahe rasedusega täiesti käest ära. Mis tähendab, et sisuliselt 23-aastaselt oli mul juba kuuekümne-aastase naise keha. Ja ma luban, et ma ei liialda siin midagi. Nimelt on mul aastaid olnud väga inetu kõht, sest nahk pole mul väga elastne ja seitsme aasta jooksul neli korda, või nagu ma ka mainisin, siis tegelikult pooleteise aasta jooksul kaks rasedust, venitasid kõhu välja ja see nahk pole kunagi tagasi tõmmanud. Nii napakas, kui see ka ei kõla, siis mida saledam ma olen, seda koledam mu kõht on. Kui ma olen veidi priskem, siis need paar kilo teevad mu kõhu kuidagi siledamaks ja visuaalselt meeldivamaks. Ja nii on olnud viimased peaaegu 20 aastat. Sellest ka iga-aastane vaimustus, et olukord ei näi hullemaks minevat, vaid justkui isegi paremaks.

Ja nüüd, palun kõigi tähelepanu, kes oma figuuri pärast põevad. Mitte ükski mees pole mind alasti nähes ära minestanud, öökides tualeti poole tormanud, palunud mul riided selga tagasi panna ja koju saatnud või kuidagi teisiti oma vastikust väljendanud, kuigi mina olin aastaid veendunud, et just täpselt nii juhtub, kui ma peaksin võõra mehe ees end paljaks koorima. Ning 98%-l teist on täiesti kindlasti kaunim keha kui minul. On õhkõhuke võimalus, et need mehed on kõik lihtsalt olnud pimestatud minu suurepärasest ja kaunist isiksusest, aga noh, te loete siin mu blogi ja teate niigi, kuidas mul selle sisemise iluga on. Et siis, alasti naine on juba mehele kingitus, väärtustage ise oma keha natuke rohkem, see on kingitus teile endile ka. 

Hindamine elu väikeste hetkede vastu on mul ka selle koroona aastaga tõusnud. Märgata seda, mis on hästi, väljendada tänulikkust, kiita teisi ja miks mitte ka ennast, nautida kordaminekuid. Ma tunnen, et olen võrreldes möödunud kevadega palju rahulikum ja õnnelikum. Sel talvel ei kogenud ma ka oma tavapärast kurvameelsust. Millest see tuli? Ausalt, ma ei tea. Vaevalt see üks konkreetne asi oli, ilmselt mitme asjaolu kokkulangevus. 

Kodu armastan aina rohkem. Ma vaimustun, et see mul nii ilus, soe ja hubane on. Kui mõni võõras külla satub ja kiidab, siis mu rõõm suureneb veelgi. 

Oma autost olen ka jätkuvalt sillas. Nii tubli vapper tegelane. 

Lugema olen hakanud rohkem. Ja kurvastanud, et ma nii aeglane lugeja olen. Ning lohutanud ennast, et oluline pole kiirus, vaid saadav nauding. Ja kui naudingut ei paku, siis diagonaalis lugeda või koguni pooleli jätta on ka okei.

Kvaliteeti olen rohkem hindama hakanud. Nüüd hiljuti ostsin esimest korda elus apteegikosmeetikat ja pärast nädalaajast kasutamist avastasin, et mu näonahk on nii siidiseks ja ühtlaseks muutunud, et ma olen paaril korral läinud kodust välja inimeste sekka nii, et värvisin ainult ripsmeid.

Süüa olen hakanud rohkem tegema, eriti just selliseid toite, mille tegemist aastaid vältisin nagu pannkoogid ja tordid. Ja, mis kõlab ehk vastuolulisena, olen hakanud ka palju rohkem valmistoitu koju tellima. Aga see on ilmselt selle väljasöömise kompenseerimine. 

Kinos ja teatris pole üldse käinud. Kinos vist paar korda möödunud kevadel veel käisin, aga ma isegi ei mäleta enam, mida ma vaatasin. Sellest on kahju. Tunnen puudust.

Viimase aasta jooksul olen ma sisuliselt kõigist oma sõpradest ilma jäänud. Ja see on 90% ulatuses olnud minu teha. Õde kolis Eestist ära, see sõprus ei olnud minu lõpetatud. Nüüd ongi nii, et ma suhtlen ainult oma perega. Üks päev ma mõtlesin, et kas see muudab mind kohutavaks inimeseks, et mul pole ühtegi pikaajalist sõpra? Selles mõttes, et mul on väga palju häid tuttavaid ja ma olen üldiselt sõbraliku olemisega, aga mul pole väga selliseid inimesi, kellele ma julgeks kõik oma saladused letti lüüa. Aasta tagasi veel 4-5 oli, aga nendest on nüüd 1-2 alles jäänud. Mind ennast ei häiri see asjaolu üldse. Äkki see on mõne diagnoosimata vaimuhaiguse märk, et ma nii tunnen? Võibolla ma peaks mures olema? 

Võrreldes möödunud kooliaastaga, on Kärbes eriti tubliks hakanud. Kuna ma olen poolenisti kodukontoris, siis näen kõrvalt seda, kui hästi ta distantsõppega kohanenud on, kui vastutustundlik noormees temast on saanud. 

Kodutöödes löövad poisid ka rohkem kaasa, kui varem. Mis tähendab, et mina olen praegu maailma kõige laisem koduperenaine. Isegi aknaid olen sel kevadel ainult ühe korra pesnud.

Mis veel. Iseloomust nii palju, et ma olen kannatamatuks muutunud. Nüüd ei vaevu ma lauslolluste peale isegi vihastuma. Vaatan lihtsalt vaikides ja ootan, kas ta ise saab aru, ja kui ei saa, no ja siis? Mis muidugi ei tähenda, et ma ise vähem maksimaalseid idiootsusi suust välja ei ajaks. Ja kui keegi mu tähelepanu sellele pöörab, siis kui mul on hea tuju, ma naeran, kui pole, siis kehitan õlgu ja muudan teemat. Valdavalt olen ma faasis, mida saab kokku võtta lausega "ma ei viitsi". Ei viitsi laskuda viljatutesse vaidlustesse, ei viitsi vihastuda, ei viitsi seletada ega vabandada. Võibolla see polegi kannatamatus vaid hoopis tülpimus.