"Kui koletis kutsub"

"A Monsters Call"

Patric Ness

Tõlkinud Triinu Lepp

Toimetanud Tiina Vihmar

Helios kirjastus, 2019 (teine trükk)

214 lk

***

"Aga heade mõtetega on ikka nii, et nd tekitavad juurde uusi mõtteid. Enne kui märgata jõudsin, pani Siobhan´i idee mu pea tööle ja minus tekkis see kibelus, mille järele iga kirjanik igatseb; kibelus alata sõnade kirjutamisega, kibelus rääkida lugu. - Ükski lugu ei lõpe koos kirjanikuga, ometi paljude jaoks on tegu võidujooksuga. Siin on see, mille peale mina ja Siobhan tulime. Nii et mine. Lase mõttel lennata. Tee pisut ulakust.

-Autori märkus" 

***

Üks põhjus, miks ma ikka veel eelistan paberraamatuid e-lugerile, on raamatu tekstuuri tunnetamine. Ja see teos on käes hoida lihtsalt võrratu. Raske ja rõhuv. Andis suurepäraselt edasi meeleolu, mis vaatas ka kirjaridade vahelt vastu. 

***

"Alati ei olegi head tegelast. Ega ka paha tegelast. Enamik inimesi on kusagil vahepeal. - See on tõsilugu, ütles koletis. Paljud asjad, mis on tõesed tunduvad pettusena. Kuningriigid saavad väljateenitud printsi, talutütred surevad põhjuseta ja vahel on nõiad väärt päästmist. Päris tihti tegelikult. Sa üllatuksid kui tihti."

***

Lugu poisist, kellel on suur mure. Raske koorem, mida ta jagada ei saa. Ja nagu sellest veel vähe oleks, äkki tekib ei kusagilt hirmus ja kohutav koletis, kes igal ööl poissi külastab ja teda ebamugavate küsimustega tülitab. Kõige selle juures väidab koletis, et poiss ise on ta endale appi kutsunud, sest ise poleks koletis osanud tulla. 

***

"Lõpeta see, Conor O'Malley, ütles koletis õrnalt. Sellepärast ma tulingi kõndima, et sulle seda öelda, et sa saaksid paraneda. Sa pead kuulama. - Sa ei kirjuta oma elu sõnadega, ütles koletis. Sa kirjutad seda tegudega. Mida sa mõtled, ei ole oluline. Tähtis on ainult see, mida sa teed."

***

See pole lasteraamat. See on sama palju lasteraamat, kui "Väike Prints" või "Sõrmuste Isand". Mitte, et noored seda lugeda ei võiks, ikka võivad. Aga see töötab igas eas, on ajatu ja eatu. See on põnev, kurb, raske ja aus. Lugu sellest, kuidas täiskasvanud teevad asjad hullemaks sellega, et valetavad oma lastele. Kuigi, ega nad siis alati ka pahapärast ei valeta, vaid nad ise ka loodavad, et kui nad parimat usuvad, siis see juhtubki, usk on pool võitu. See on lugu ebaõiglusest, kuidas vahel printsid on kurjad ja nõiad on head. Aga kõige rohkem on see lugu sellest, et kõige suuremad koletised ei ela pimedas metsas, ega mahajäetud kindlustes, vaid meie sees. On üks asi, mida me saame teha, et neid koletisi tappa - rääkida tõtt. Kuid see võib olla üks ebameeldivamaid, vastikumaid ja valusamaid asju üldse.