"Lolita"

"Lolita"

Vladimir Nabokov

Tõlkinud Hans Luik

Eesti Päevalehe Raamat, 2005

280 lk

Ma hoidusin selle lugemisest teadlikult ja kaua. Kuigi siis, kui see 2005ndal aastal ilmus, siis ülejäänud Päevalehe raamatusarja teosed ostsin juba tookord, aga "Lolitat" ma ei ostnud, kuna pidasin seda rõvedaks ja nilbeks romaaniks, umbes nagu Markii de Sade trükist, mille ma küll teadmatusest ostsin ja siis kurja vaeva nägin, et sellest lahti saada, sest rõve-rõve-rõve! Sõnaga, mul oli eelarvamus. Aga noh, ma olin noor ja loll ning lisaks ka väga mõjutatav, must-valge ellusuhtumisega ning piisavalt naiivne ning idealistlik. Ma polnud lihtsalt valmis. Aga viimase aasta jooksul olen ma arenenud ja nüüd tellisin ta Raamatuvahetusest, et ta seal koos oma teiste sõpradega riiulis ilutseks.

Kohe alguses võttis mind tummaks see, et peategelane justkui annab endale aru, et iha noore neiu järele on vale ja haiglane. Siiani olen aru saanud sellest nii, et mehed, kes ainult lapseohtu tütarlaste järele indlevad leiavad endale sadaüks ettekäänet ning selgitust, kuidas see kõik on täiesti normaalne ja aktsepteeritav. Aga nii...

***

"Seksuaalkurjategijad, kes ihkavad füüsilist, kuid mitte ilmtingimata suguaktini minevat kontakti alaealise tüdrukuga, mis paneb nad südame põksudes mõnust oigama, on enamasti ohutud, kohanemisvõimetud, saamatud, ujedad veidrikud; nad taotlevad lähedust üksnes selleks, et neil oleks võimalik rahuldada nende tegelikult kahjutuid, väärastunud himusid, toime panna väikesi kirglikke eneserahuldusakte, ilma et politsei ja ühiskond neid põrmu tallaks. Me pole julmad seksuaalmaniakid! Me ei vägista kedagi nagu tublid sõdurid. Meie, leebe iseloomu ja koerapilguga õnnetud härrasmehed, valitseme end küllalt hästi, et ohjeldada oma tunge täiskasvanute seltskonnas, kuid oleme valmis ohverdama palju-palju eluaastaid, et kordki puudutada üht nümfetti. Rõhutan: me pole mõrtsukad. Poeedid ei tapa."

***

Minategelane väidab siin tuima järjekindlusega, et nümfetid, ehk teatud isikuomadustega tütarlapsed, ise tahavad seda, et nad on teadlikud oma seksuaalsusest ja naudivad koketeerimist, flirti ja vahekorda. Et nad teadlikult ahvatlevad mehi. Nii palju, kui ma olen kuulnud naiste lugusid, kes on väga noorena suguelu alustanud, siis kõik neist tõdevad hiljem, et liiga vara, et oleks võinud aasta-paar oodata. Kuigi, kui ma nüüd mõtlen, siis ma pole kindel, kas need teised naised, kes seda ei kahetse, oma lugusid üldsusega jagada julgeks. Slut shaming on jätkuvalt väga suur osa meie ühiskonnast.

Nii vana ja ebaihaldusväärsena, kui Nabokov, küpses eas naisi kirjeldas - jämedad reied, ümarad põlved, lopsakad rinnad, kare punetav kael - pole ma vist eales end tundnud. Seda on küsitud ju läbi aegade, et mida leiab täiskasvanud mees varateismelises neius? Kas asi on üldse naises või mehes, kes usub, et kui ta ümbritseb end verinoorega, siis püsib ta ise ka igavesti noor? See on justkui meeleheitlik katse hoida kinni kadunud noorusaegadest? Või on see võimalus tasa teha teismeea fantaasiad, kus omavanused neiud ei pööranud neile tähelepanu ja õhkasid hoopis vanema matemaatikaõpetaja järele? 

Raamat kirjeldab mitte ainult mehe pimedat kirge lapse vastu, sest Lolita on raamatus 12-13, vaid ka tollast, sõjajärgset, Ameerika kultuuri, ajalugu ja kombeid. See raamat on juba ainuüksi nende kirjelduste tõttu meistriteos. 

Aga vastik oli see minu jaoks siiski. Haige ja rõve. Suurepärane, et autor suudab lugejas nii tugevaid tundeid tekitada!