Mõistmisest ja aktsepteerimisest

Lugesin VVNe üht vanemat postitust ja tundsin, et ma kunagi mõtlesin ka nii, et ma soovin nii väga, et mind mõistetaks. Et saadaks aru, miks ma olen selline nagu olen, miks teen ühtesid või teisi valikuid. Kuid viimasel ajal ma tajun, et enam see mõistmine pole mulle tähtis. Ega ma ise ka endast lõpuni ju tegelikult aru ei saa. Viimase poole aasta jooksul tehtud suured muutused elu põhiväärtustes ei ole loogilised ega ratsionaalselt selgitatavad. Kuigi ma elu eest üritan. Lihtsalt mingite tegurite tagajärjel olen jõudnud murranguni, kust ma tunnen, et eelneva jätkamine pole enam võimalik/ ei tee mind õnnelikuks/ on muutunud minu jaoks mõttetuks ja ma loobungi, või siis valin selle asemel muu, mis on võimalik, teeb mind õnnelikuks ja on mõttekas.

Kui ma langetasin lõpuks selle otsuse, et ma oma kogudusest lahkun, siis seda otsust ei mõistetud. Loogiline. Alles aasta tagasi kirjutasin ma vist ise siinsamas blogis, kui õnnelik ja rahul ma olen oma valitud usuga. Ja siis, pealtnäha üleöö, ma enam ei taha. Ja mitu kuud sellesse suhtutigi nii, et see on tuju, hetkeemotsioon, maga lihtsalt välja ja homme on sul parem. See otsus näis väljast nii ebaloogiline, et see ei saanud ju olla ratsionaalne, läbimõeldud, plusside ja miinuste analüüsi tulemus. See pidi olema emotsioon. Depression. Koroona-masendus. Madal D-vitamiini tase. See pidi. 

Eks ma püüdsin seda otsust põhjendada ja selgitada ka, kirjeldada, et mis mu sees toimub ja miks. Justkui saadi aru, öeldi, et on jah, loogiline, aga äkki see tunne läheb sul ikkagi mööda. Tüütu. Üht ja sama asja seletada. Lõpuks see mõistmine polnudki enam teemaks. Ei peagi aru saama. Ega ju uskmatud ei saa ka aru, et miks mõni Jumalat tahab uskuda, seleta kuitahes loogiliselt, ikka pööritatakse silmi ja eeldatakse, et ajupestud.

Mõnel juhul on isegi nii, et mida rohkem ja paremini tahad seletada ning end mõistetavaks muuta, seda hullem on tulemus. Muutud hüsteeriliseks ja siis ei saa lõpuks ise ka aru, et mis jutu mõte oli või kuhu sellega jõuda tahtsid. Kuulaja vaatabki, et näe, emotsionaalne, ise ka ei tea, mis mõtleb või tahab. 

Aga aktsepteerida saab ka neid, keda ei mõisteta. Suurem osa ühiskonnast on selleks võimeline. See pole empaatia. Või kui, siis ehk pisut. Pigem on see leppimine, et kuigi tal pole nii nagu mul, siis see on okei ja midagi hullu ei juhtu.

Ja seda aktsepteerimist vajan ma küll. Et ei hakataks mind solvama väites, et ma ei tea mida tahan, sest mul on emotsioonid ja hormoonid. Loomulikult on. Muide, kõigile, kes te arvate, et inimesed oma otsuseid ratsionaalselt langetavad, unustage see muinasjutt ära. Inimene on emotsionaalne olend. Ratsionaalselt teevad kõiki otsuseid psühhopaadid, need kes pole võimelised emotsioone tundma, ainult neid matkima. Te ei taha tegelikult olla ratsionaalsed, uskuge mind.

Võibolla on mul lihtne seda rääkida, sest ma olen alati tundnud, et ma ei sobitu õieti kuhugi. Miks ma sellest blogist ka kümne küünega kinni hoian, siin tunnen, et isegi kui mu lugejad ei ole nõus ega mõista, siis nad võtavad mind sellisena nagu olen. Mind aktsepteeritakse, isegi kui ei mõisteta. Ja minu jaoks on see omamoodi poolehoiu ja kiindumuse ilming.